11.09.2020
Ka NO99 juhtum võinuks laheneda vägivallatseja sinise silmaga. Parem tema kui keegi naistest.
„Kindlasti on erandeid, kuid reeglina on vägivallatseja nõrk ja arg persoon. Minu isiklikud kogemused näitavad seda küll sajaprotsendiliselt.
Tugev (nii kehaliselt kui vaimselt) inimene on üldjuhul ka ise oma tugevusest teadlik ning ta ei vaja selle tõestamiseks mingeid lisavigureid. Põhjendamatu vägivald kuulub sellise inimese arsenali, kes ka ise enda väärtusesse ja võimekusse ei usu ning vajab enesekindluse tõstmiseks mingeid kinnitavaid, tõendavaid tegusid. See „tõendus“ on muidugi vaid tema enda jaoks, enesetunde upitamiseks, kedagi teist sellega ei veena.
Siit loogiliselt järgnev küsimus – kelle peal selline inimene end vägivaldselt välja elab? Otse loomulikult endast väetima peal. Nõrkuse ja ebakindlusega kaasneb pea alati argus, seega endast tugevama või isegi võrdväärsega kaklema ei kiputa. Võimalik peksasaamine ju ei anna kuidagi enesekindlust juurde.
Kui perevägivalla peale mõelda, siis olen täiesti veendunud, et oma naist ahistavad mehed on absoluutses enamuses sellised mömmid, kes suvalises baarikakluses esimesena laua alla lendaksid. Seega konfliktsituatsiooni tekkides katsuvad nad kiiresti jalga lasta. Ja ruttu jõuda koju, kus ees ootamas ohutud ohvrid.
Kas ei aitaks vägivalda naiste suhtes vähendada ühe lihtsa võttega?
Miks ei võiks koolides sellest hetkest, kui poiste ja tüdrukute kehalise tunnid lahku lähevad, kuuluda neiude õppekavasse enesekaitse? See ei pea loomulikult olema süvendatud tai poksi või Wushu trenn. Täiesti piisab, kui igas kehalise tunnis tehakse sihipäraseid harjutusi vägivaldse olukorraga toimetulekuks. See tähendab, et ükskord pereloomise vanusesse jõudes on noorel naisel seljataga 5-6 aastane koolitus. Selle aja jooksul on juba tekkinud ka teatavad refleksid ning lihasmälusse talletunud reaktsioonid.
Loomulikult ei toimu selline õpe salajas, vaid seda teab terve ühiskond. Teavad ka need mehepojad, kelle alateadvuses oleks muidu arusaam, et „naist saab mugavalt peksta, see ju ei suuda vastu hakata“. Kui selline arusaam kõrvaldada, siis asemele tuleb elementaarne enesealalhoiuinstinkt. Milline mees söandaks kätt kalli kaasa vastu tõsta, kui ta teab, et tulemuseks võib olla tema enda verine nina või väljaväänatud ranne?
Neiuga tutvudes ja kooselu alustades ei saaks mehes enam ka teadvustamata kujul eksisteerida tulevikuvisiooni uljast peretürannist, kuna selle realiseerumine on pigem võimatu või vähemasti väga ebatõenäoline. Ja sellise alateadliku meelsuse puudumisel võib loota, et kooselu alustamiseks saavad hoopis kaunimad motiivid – austus, hellus, hoolivus jm.
Kas see on liiga lihtsustatud ja naiivne mõte?“