“Iga asi, iga nähtus on määratletud mingi põhimõttelise omadusega, ilma milleta ei ole enam võimalik samast asjast või nähtusest rääkida.
Võtkem näiteks RAM, Eesti Rahvusmeeskoor, kunagise nimega Riiklik Akadeemiline Meeskoor. Peaaegu 80-aastase ajalooga, väärikate traditsioonidega, suurim meeskoor maailmas.
Nii, lisame sinna neli häälerühma, kaks altidele, kaks sopranitele. Tulemus võib olla fantastiliselt kihvt! Aga kes söendaks seda kollektiivi enam RAM-iks nimetada?
Või võtame trammi. Monteerime peale diiselmootori, ümbritseme rattad rehvidega, tõstame kogu kupatuse rööbastelt asfaldile ja – hopp, sõidab! Lahe, mõnus, tore. Ja kui isegi keegi endiselt ja vägisi nimetab seda trammiks, siis on ju selge, et see EI OLE tramm.
Või teeme vastupidi. Lõikame Boeingult tiivad maha, kinnitame rattad alla ja paneme raudteele kihutama. Kas oleme endiselt valmis nimetama seda lennukiks, õhutranspordiks?
Kas konstrueerin veel mõne näite? Vist ei ole vaja.
Üleüldse ei ole oluline, kas altide-sopranitega „meeskoor“ kõlab ilusasti. Või kas maanteel tossutav „tramm“ on mõnus liikumisvahend.
Kui me muudame midagi põhimõttelist, mis teeb mistahes nähtusest selle, mis ta on, siis tulemus VÕIB olla isegi parem, kuid algset nähtust enam ei eksisteeri.
Hobuvankrid asendusid omal ajal autodega. Tulemus oli vaieldamatult parem, on siiani. Kuid keegi meist ju ei arva, et tänavatel vuravad endiselt kalessid ja kaarikud, lihtsalt ilma hobusteta, vaid podisevate mootoritega.
Sama lugu on abieluga.
Meie kultuuriruumis on abielul läbi aastatuhandete ja sadade miljonite inimeste jaoks olnud üks põhimõtteline tunnus – see on naise ning mehe vahel sõlmitud liit. Nüansid, kombed, vormistamisdetailid ja muu on sajandite jooksul muidugi arenenud ja muutunud. Kuid aluspõhimõte on jäänud samaks.
Kui võtame kätte ja muudame selle põhimõtte ära, siis tulemus VÕIB (kuigi kahtlen väga) olla parem ja toredam, kuid ühemõtteliselt on selge, et see ei ole siis enam sama institutsioon.
Tõllale mootori panekuga ja hobuse kõrvaldamisega ei saanud me innovaatilist tõlda. Saime auto.
Abielu aluspõhimõtete kardinaalse muutmisega ei saa me innovaatilist abielu. Me saame … midagi muud. Jah, keegi võib seda endiselt nimetada „abieluks“ (nagu autot võib nimetada tõllaks), kuid see ei muuda asja olemust ega sisu.
Lisatud naishäältega meeskoor EI OLE enam meeskoor.
Mootoriga ja ilma hobuseta kaarik EI OLE enam kaarik.
Ilma tiibadeta raudteel kihutav lennuk EI OLE enam lennuk.
Kõikvõimalike koosluste vahel sõlmitav abielu EI OLE enam abielu.
Kogu praegune kaklus ühiskonnas ei käi mingilgi moel kellegi õiguste, veel vähem õiguste võrdsuse teemadel. Selle võitluse ühe poole siht ja eesmärk on lihtsalt ja jõhkralt ühemõtteline – likvideerida abielu institutsioon. Ning asendada see millegi uue ja „progressiivsega“, mida nad mingil põhjusel nimetavad samuti abieluks, kuid mis EI OLE abielu.
Mida tähendab see nende jaoks, kes endiselt tahaksid abiellu astuda?
Erinevalt meeskoorist, kaarikust või lennukist on abieluinstitutsiooni kaotamine enam-vähem lõplik ja totaalne. Kui ma ei taha autot, vaid soovin hirmsasti reaalset kaarikut (mitte oma autot kaarikuks nimetada), siis see võimalus on mul veel olemas. Hobused on veel alles, kaariku ehitan hädapäraselt kasvõi oma kätega.
Kui aga abielu institutsioon on riiklikul tasemel kaotatud, siis on sein ees – ma EI SAAGI abielluda. Ka mitte raha eest, ka mitte suure raha eest, ka mitte tutvuse kaudu, ka mitte …
Kas praegused „võrdõiguslased“ on valmis silma vaatama kõigile lugematutele heteropaaridele ja selgitama, miks nad tahavad kaotada võimalust sõlmida abielu, nagu sõlmisid meie vanemad, meie vanavanemad, meie vanavanavanemad, meie vanavanavanavanemad …?
Kas soov abielluda on tõepoolest marginaalsem ja vähem väärtuslik, kui soov abieluinstitutsioon kaotada?
Ja selleks ongi praegu aktuaalset rahvahääletust vaja – et kellelgi ei tekiks kunagi vajadust neile küsimustele vastata. Referendumile ei panda ühegi vähemuse intiimelu (nagu mõned arvavad). Referendumi sisuline küsimus on väga lihtne – kas me soovime, et abieluinstitutsioon säilib.“
Priit Tali, kolumnist