27.07.2019
Isegi kui kellegi peale näpuga näidatakse, on see nii vaid täna – homme võib kõik teisiti olla.
Uute Uudiste kaasautor Priit Tali rõhutab oma arvamusloos olukordade suhtelisust – mida loevad persoonidel põhinevad suhted ja maine, kui homme võib olla kõik teisiti?
“Lugesin just Tarandi arvamuslugu ja jäin pisut hämmingusse teatavate mõttekonstruktsioonide osas.
„Eesti toetab Ungarit, pahandades sellega Saksamaad ja Prantsusmaad ning isegi Soomet.“
„Mida me küll Ungarist saame, mis kompenseeriks Soome-suhte jahenemist?“ Ja samas stiilis edasi. (Muidugi on kõigis koledates stsenaariumides süüdi praegune valitsus.)
Ehk et riik on riigi vastu ja riik on riigi poolt ja riik on koos riigiga ja … Mida krt see tähendab?!
Kuidas saab Eesti RIIGIL olla mingi vastuolu Prantsuse RIIGIGA? Kuidas saab Eesti RIIGIL olla ühiseid huvisid Ungari RIIGIGA? Mis asi on RIIK, et ta suudab pahandada või rõõmustada?
Või mõeldakse RAHVAID? Kas keegi kujutaks ette, et eesti RAHVAS ja prantsuse RAHVAS satuksid mingisse konflikti? Et Lembitu ja Jean-Paul kukuks kaklema?
Ja Tarand on minust oluliselt haritum mees…
Kas siis kuidagi ei ole arusaadav, et nii vastuolud kui ka ühishuvid on nende PERSOONIDE vahel, kes parasjagu võimul on? Riigid ja rahvad ei puutu vähimalgi määral asjasse. Eesti riik oli sama riik ning eesti rahvas oli sama rahvas Laari ajal ja Vähi ajal ja Rõivase ajal ja Ratase ajal. Me asume täpselt samas kohas ja räägime täpselt sama keelt.
Just sama lugu on ka teiste Euroopa riikide-rahvastega. Kas eestlaste-soomlaste kullaprooviga sõprus läheb tõesti vett vedama kõigest selle pärast, et PRAEGU on põhja pool lahte võimul niisugused ning lõuna pool naasugused?
Itaalia ajab PRAEGU hoopis teist poliitikat, kui mõne aasta eest. Prantsusmaal ei valitse sugugi samad meeleolud, mis veel üsna hiljuti. Igasuguste suleliste ja karvaste vahekorrad üle terve Euroopa on viimase kümnendi jooksul üüratult muutunud ja muutuvad ka edaspidi.
Kes julgeks anda garantii, et viie aasta pärast ei ole jõudude tasakaal hoopis teine ja et siis ei oleks Euroopa austatuim figuur näiteks Orban? Kes söendaks kinnitada, et mõne aasta pärast ei ole Saksamaal, Belgias või Rootsis oma Salvini?
See, et PRAEGU näitavad mõnede riikide mõned PERSOONID meie peale näpuga, see tähendabki just ja ainult seda, et praegu näitavad mõnede riikide mõned persoonid meie peale näpuga.
Vabandage, aga keda see kotib? Võib-olla homme ei ole neist persoonidest pooli alles. Võib-olla aasta pärast ei ole ühtegi. Ja asemele tulevad uued persoonid, kes suunavad oma näpud kuhugi mujale.
Mille üle on meil muretseda? Oma MAINE pärast? See „maine“ kujutab endast taas seda, mida PRAEGU mõnede riikide mõned PERSOONID meist arvavad. Taaskord – keda see kotib?
Poole aasta eest oleksime mõlemad Munamäed ära andnud Theresa May naeratuse ja õlalepatsutuse eest. Kas täna huvitab kedagi May arvamus?
Soomlased ja eestlased olid sõbrad, on sõbrad ja jäävad sõpradeks sõltumata sellest, kas nende agressiivroheline välisminister tegutseb edasi või tõmmatakse tal varsti vaip alt.
Ajalugu on täis persoone, kes täna-on-homme-põle. Ja vastupidi. Riigid ja rahvad aga kestavad.
Kui meid vähegi huvitab, mis saab meist ja meie lastest homme ja aastate pärast, siis viimane, mis meile korda peaks minema, on küll see, mida mingid AJUTISED ametimehed kusagil meist arvavad.”