13.05.2019
Õpetajatöö tulemuseks peaks olema hea mõtlemisvõimega ja laialdaste teadmistega elluastuja.
Uute Uudistekaasautor Priit Tali võrdleb oma kirjutises praegust ajakirjandust õpetajaga, kes ütleb klassis õpilastega suheldes välja tõe, mis on tarbetu ja lammutav.
“Kujutlegem üht kooliõpetajat. Ja tema väljendusi klassi ees.
„Juku, no mis lollusi sa jälle tunnikontrollis kirjutasid? Sul ilmselt ei ole ikka üldse mõtlemisvõimet!“
„Mari, juba sinu isa oli oma kooliajal kõva peaga, ega sinagi parem ei ole.“
„Miku, et su vanemad on töötud ja peres pole raha, see ei tähenda veel, et sa peaksid koledaid riideid kandma. See ju häirib teisi. Kaltsukates on küllaga viisakat kaupa ja odavalt.“
„Kati, kui sa arvad, et sinu kõõrsilmsus varjab spikerdamist, siis sa eksid.“
„See, et sa oled inetu ja paks, Pille, ei pane mind sulle kaasa tundma ja paremat hinnet panema. Õppima pead siiski samamoodi, kui ilusad lapsed.“
„Ma olen kuulnud, et sa tavaliselt spikerdad, Juss. Seepärast võtan sul kontrolltöö hinde alla.“ Ja nii edasi …
Nõnda, kas õpetaja tegi midagi valesti? Ei teinud ju! Jukul on tõepoolest mõtlemisega raskusi. Mari isa oli tõepoolest kõva peaga. Miku pere elab tõepoolest alla vaesuspiiri. Kati on tõepoolest sünnist saati kõõrsilm. Pille on tõepoolest tüse ja mitte eriti kaunis. Jussi kohta käis tõepoolest üks kade klassivend kaebamas.
Õpetaja rääkis ju puhast tõtt! Ning väljendas oma arvamust, milleks igaühel on põhiseaduslik õigus (§41, 43). Seega kõik OK?
Millegipärast aga tundub mulle, et enamik lapsevanematest sellist õpetajat oma võsukestele ei soovi. Enamgi veel – mul on kuri kahtlus, et see pedagoog saab varsti kinga.
Ja siit koorub pisuke paradoks. Miks me eriti ei taha lubada õpetajaskonnale selliseid vabadusi, nagu lausa nõutakse ajakirjanikele?
Vabadust öelda tõtt, mis teeb inimesele haiget, kuid ei vii midagi paremuse poole.
Vabadust meenutada minevikusündmusi, mis on valusad ja inetud, kuid ei haaku oleviku, veel vähem tulevikuga.
Vabadust osutada isikuomadustele, mis valmistavad subjektile piinlikkust, kuid ei seostu tema tegelike mõtete või tegudega.
Vabadust avaldada oma arvamust, mille ainus eesmärk on solvata ja halvustada.
Vabadust teha järeldusi kuulujuttude alusel.
Kui tõesti leitakse, et selline ajakirjandus ja ühiskondlik suhtumine on hea, kasulik ja tore, siis oleks ju igati jätkusuutlik meie lapsi juba varakult sarnase keskkonnaga harjutada. Järelikult tuleks loo algul kirjeldatud pedagoogi hoida ja innustada. M.O.T.T.”