“Hää Vilja Kiisler! Lugesin just Teie päevakommentaari deemonite toitmisest. Algusest peale nautisin (nagu ikka) Teie stiili ning ei saanud kuidagi kirjutatuga mitte nõustuda. Arvamusrubriikide avaldamiskünnis on tõepoolest jõudnud olematu tasandini.
Kuid olen samaaegselt täheldanud paralleelset tendentsi – ka professionaalse (sellest elatuva) ajakirjanikkonna uudiskirjutiste avaldamiskünnis on langenud umbes samas tempos ning laias laastus asetseb samasugusel nulltasandil.
Jah, endiselt leidub vägagi sisukaid, argumendipõhiseid ja objektiivselt analüütilisi artikleid, kuid samas kõrval võib kohata palgaliste kirjatsurade tekste, mille avaldamist kümne aasta eest ei oleks osanud ettegi kujutada.
Teie enda kolleegid suurtes väljaannetes üllitavad regulaarselt artikleid, kus „ei kehti mitte ükski argumenteerimisreegel, võib südamerahus valetada, vassida ja jaurata, rääkimata sõimamisest ja kraaklemisest“. See tsitaat oli Teie loos muidugi Uute Uudiste kohta, kuid sobib kasutamiseks täiesti võrdväärselt mistahes vähegi suurema meediamaja kontekstis.
Vahva on seejuures, et kõik väljaanded leiavad õigustusena, et „aga tema teeb ju ka“. See lapsik vabandus on ehk isegi tobedam kui pidev ideoloogiline kallutatus.
Kuid ideoloogiline kallutatus on reaalne algpõhjus ka ajakirjanduslikule allakäigule. Sest ideoloogias on sageli argumentidel üsna teise-kolmanda järgu tähendus ja tähtsus. Pigem on ideoloogia pisut religioosne valdkond.
Mina usun seda, tema usub toda – mida on siin argumentidega vehkida? Või täpsemalt – kõik argumendid on vastastikku juba ammu välja käidud ning oponentide poolt tähelepanuta jäetud. Seega on argumenteerimisoskus ja –soov tarvilikud vaid teksti stilistilise ilu huvides. Aga keda see huvitab?
Kui ajakirjandusliku teksti eesmärk on mõttelaadi, alateadliku suhtumise ja arvamuse kujundamine, mitte info vahendamine, siis mõjuvad emotsionaalsed räusatused kindlasti paremini. Seda enam, et uusi argumente ei olegi kusagilt võtta ning vanad on ammu ja korduvalt kõlanud ning süvenemata kõrvale heidetud.
Nii see käibki. Üksteist püütakse üle trumbata sellega, mida on võimalik kasutada ja mis võiks loodetud tulemust tuua.
Mainida selles kontekstis „ühe valitsuspartei peksuväljaannet“ on küll igati jätkusuutmatu. UU kirjutiste toon, alltoonid, sõnavara, „sõimamine ja kraaklemine“ erinevad Teile palka maksvate väljaannete omadest ainult suuna, adressaadi poolest. Selle poolest, KEDA sõimatakse, KELLEGA kraageldakse.
Kui Juku ütleb Mikule „raibe“ ja Miku ütleb Jukule „raibe“ – no kui mõistlik on minna ainult Mikut inetu sõnakasutuse pärast noomima?
Mida iganes Te ka ei ole, päris kindlasti ei ole Te rumal ning oleta ka vaieldamatult professionaal. Te peaksite olema täiesti suuteline jätma veidikeseks kõrvale oma isikliku ideoloogia, isikliku maailmavaate, soovid ja sümpaatiad ning võrdlevalt analüüsima UU ja näiteks Krister Parise artikleid AINULT sõnakasutuse, argumentatsiooni, viisakuse, objektiivsuse, aususe, faktipõhisuse jne põhjal.
Kui jätta kõrvale asjaolu, et Parise ründav kultuuritus Teile ideoloogiliselt meeldib ja UU ründav kultuuritus ei meeldi, siis milles muus Te erinevust näete? (Paris oli siin esimese pähe turgatanud näitena).
Ma ei õigusta siinkohal ühtegi argumendipuudulikkust, vassimist ega jauramist, ükskõik millist ideoloogiat kandvast väljaandest see tuleb, kuid meie praeguses meediaolukorras ei saa ausaks jäädes osutada sõrmega mistahes üksikule tegijale.
Ja päris kindlasti ei ole otstarbekas ega mõistlik arutleda, „kes tegi esimesena“. See ei oma vähimatki tähtsust. Oluline on, kes esimesena lõpetab. Äkki Teie?
Lõpetuseks julgen parafraseerida Teie üleskutset – „Armsad kolleegid, taastagem ajakirjanduslike tekstide avaldamiskünnis.“
Priit Tali, kolumnist