Priit Uring: 21. juuli on must päev meie ajaloos

Eesti ajaloo seni kõige suurem ja seni kõige laiaulatuslikum riigireetmine pandi toime 1940. aasta 21. juulil. See sai võimalikuks kuu aega varem, sama aasta 17. juuni varahommikul Eesti Vabariigi vastu alanud ja lõpule viidud NSV Liidu  sõjalise  okupatsiooni tõttu.

Vallutajate mahitusel võtsid  eelnevalt seadusevastaselt valitud tolleaegse II Riigivolikogu kõik 80 saadikut üheskoos vastu 1940. aasta Riigi Teatajas nr. 74 avaldatud 21. juuli 1940. aasta võltsdeklaratsiooni nr 733 riigivõimust Eestis, mille kohaselt Riigivolikogu kuulutas välja Nõukogude Võimu kehtivaks kogu Eesti maa-alal ja kuulutas Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks; deklaratsioon väitis veel, et siitpeale kõik võim Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kuulub nii linna kui maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute nõukogude näol.

Tegelikult oli deklaratsioon vastuvõtmise hetkel sulaselge hämamine ja mingeid töötava rahva saadikute nõukogusid Eestis sel ajal ei eksisteerinud. Nimetatud võltsriigikogu liikmeist aga said kodumaa reeturid eelkõige just selle valedokumendi tõttu. Nende reetmiste jada sellega muidugi ei lõppenud, vaid jätkus kuni augustikuuni 1940, mil senine Eesti Vabariik vormistati Moskvas eestlastest reeturite eestvedamisel NSV Liidu kui okupeeriva riigi osaks. Eesti haldusjaotust ja kohalikke omavalitsusi hakati muutma alles pärast 25. augustit 1940, mil selleks ajaks riigivolikogust ümber nimetatud ajutine ülemnõukogu võttis vastu Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Konstitutsiooni, mille teise paragrahvi kohaselt ENSV poliitiliseks aluseks olid veel olematud töötava rahva saadikute Nõukogud.

Ja alles Eesti NSV Ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi 17. jaanuari 1941. aasta otsusega moodustati Eesti maakondades, linnades ja valdades töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed, millega matkiti järgi NSV Liidu kui okupeerinud riigi administratiivjaotust. Tegelikult kogu see nõukogulik kaadervärk Eestis hakkas praktiliselt toimima alles pärast II Maailmasõja lõppu, mil Eesti oli uuesti NSV Liidu poolt „alla neelatud“ pärast Hitleri Saksamaa vägede siit taandumist.

Nüüdseks pole vist ühelgi eestlasel enam kahtlust, et 1940. aasta II Riigivolikogu kui pseudoparlament osutus äraandjate kambaks, mille tegelikuks „sünnitajaks“ oli NSV Liit kui okupeeriv riik. Saanud vallutajariigi käepikenduseks Eestis, püüdis see okupantide meelne seltskond sisendada alles- ja ellujäänud eestlastele lausvalet nagu oleks tegemist olnud mingisuguse sotsialistliku revolutsiooniga.

Tegelikult aga oli tegemist Esimese Eesti Vabariigi täieliku anastamise ja hävitamisega idast sisse tunginud agressori poolt, mille väliseks varjamiseks kasutas Stalini Venemaa Eesti kohalikke illegaalseid kommuniste, spioone, reetureid ja kollaborante, upitades nad kunstlikult tekitatud võltsmoodustise Eesti NSV etteotsa Moskva käepikenduseks ja käsutäitjateks. Rahva vaba tahtega või „helge sotsialistliku tulevikuga“  polnud kogu sellel kohutaval verisel spektaaklil mingit pistmist.

Seetõttu jääbki iga-aastane kalendrikuupäev 21. juuli veel pikaks ajaks meie rahva jaoks üheks Eesti ajaloo ja riikluse kõige kurjaendelisemaks päevaks. Ja üldse korraldas NSV Liit kui vallutajariik 1940. aastal meile õnne õuele toomise asemel kontvõõrana Maarjamaal maapealse põrgu, mille õõvastavaid tagajärgi pidid Punaarmee relvade abil ikestatud inimesed taluma rohkem kui pool sajandit.

Priit Uring

jurist ja kirjanik