09.03.2023
Tsenseerija klaviatuur.
Euroopa Liidu Teataja nr L 328/55 avaldas 6.12.2008 järgmise teksti: Nõukogu raamotsus 2008/913/JSK, 28. november 2008, teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega.
See raamotsus annab ka mõnede mõistete kirjaliku tähenduse. Nii näiteks raamotsuse tekstis on kirjas järgmist:
(6)
Liikmesriigid tunnistavad, et rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemiseks on vaja võtta erinevaid meetmeid üldises raamistikus ning see ei tohi piirduda üksnes kriminaalasjadega. Käesolev raamotsus käsitleb üksnes rassismi ja ksenofoobia eriti raskete vormide vastu võitlemist kriminaalõiguse vahenditega. Kuna liikmesriikide kultuuri- ja õigustraditsioonid on mõnevõrra erinevad, eelkõige nimetatud valdkonnas, ei ole kriminaalõiguse täielik ühtlustamine praegu võimalik.
(7)
Mõiste „sünnipära” all tuleks käesolevas raamotsuses mõista peamiselt isikuid või isikute rühmi, kes sünni järgi pärinevad isikutest, keda võib iseloomustada teatud tunnuste (nagu rass või nahavärv) abil, kuid kellel ei pruugi enam kõiki nimetatuid tunnuseid esineda. Sellele vaatamata võivad sellised isikud või isikute rühmad oma sünnipära tõttu sattuda vihkamise või vägivalla ohvriks.
(8)
Mõiste „usutunnistus” all tuleks mõista üldiselt osutamist isikutele, keda määratletakse nende usuliste veendumuste või tõekspidamiste järgi.
(9)
Mõiste „vihkamine” all tuleks mõista osutamist vihkamisele, mille aluseks on rassiline kuuluvus, nahavärv, usutunnistus, sünnipära või rahvus või etniline päritolu.
Raamotsuse põhimõisted on seega rassism ja ksenofoobia.
Vikipeedia ütleb rassismi kohta järgmist:
Rassism on mõtteviis või ideoloogia, mille järgi erinevused inimeste iseloomus ja võimetes on otseses sõltuvuses nende rassist.
Ja ksenofoobia kohta järgmist:
Ksenofoobia (vanakreekakeelsetest sõnadest ξένος xenos ‘võõras, võõramaalane’ + φόβος phobos ‘kartus, hirm’) ehk võõraviha on pelgus või viha võõrapärase või võõramaise vastu.
Aga just sellele raamotsusele viitavad Eesti vihakõne kriminaliseerimise katse algatajad. Nagu nähtud, tegelikult see raamotsus ei kasuta üldse mõisteid „vihakõne“ või „vaenukõne“. Need mõisted on Eesti kohaliku õigusloome omavillane ja äpardunud katse kriminaliseerida midagi sellist, mida ei saagi kriminaliseerida. Nimelt emotsioone. Aga see on pea võimatu missioon.
Ka Vikipeedias on vihakõne mõiste kohta kirjas järgmist:
Nii ühiskonnas kui ka õiguses on vihakõne ja vihase kõne mõisted tihti selgete piirideta ja kasutusel läbisegi. Ka rahvusvahelistest õigustekstidest ei leia üldtunnustatud definitsioone ning asjakohastes akadeemilistes ning populaarsetes tekstides valitseb arvamuste paljus.
Emotsioonide keelustamine on aga selge ummiktee. Vihakõne võimaliku keelamisega tahetakse keelata või piirata mitte ainult inimliigile omast kõnevõimet, vaid ka eneseväljendamise võimalust kui võõrandamatut õigust. Ja see oleks tagajärg, mis ei mahu ühegi eetika alla ning oleks ka terve mõistusega vastuolus. Teatavasti on viha emotsioon ja kui riik teeb katset keelata inimeste emotsioone, on see hullem kui kirveteraga kivi löömine. Näiteks maailma ühe suurima religiooni, budismi, seiskohast on teatavasti üleüldse inimelu tekkimise, ka sotsiaalse eksisteerimise ning jätkumise kolm käimalükkavat tõukejõudu või algtõuget iha, viha ja rumalus. Selles rattas me „keerleme“.
Ja selle asemel, et korrigeerida kehtivat seadusandlust ning viia neis olevad mõisted ilma liigse kärata kooskõlla Euroopast nagu Vändrast tulevate ühe või teise raamotsuse juhistega, tahetakse Eestis kilplasliku agarusega asuda ehitama ilma akende ja usteta kohaliku seadusloome viltust Pisa torni, mille sissepääsu kohale saaks hiljem kinnitada võltsloosungi: TUNDED JA EMOTSIOONID SÜÜPINKI!
Quo vadis! Kuhu lähed, liberaalne Eesti? Võimutäiusest pimestatuna. Kas ehk nihilismi suunas?
Priit Uring
Tallinnas 9. märtsil 2023