Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Professor Starodubtseva: Ukraina ja euroopa kultuur tuleb derussifitseerida

-
27.04.2022
Ukraina ellujäämise aluseks on kõigitine lahkumine Vene mõjualast. Pilt on illustratiivne.
© Scanpix

24. aprillil avaldas netiportaal profidom.com venekeelse „Raadio Vabadus“ («Радио Свобода») ajakirjanike Ivan Tolstoi ja Igor Pomerantsevi intervjuu Harkivi Rahvusliku Ülikooli professori, kultuuriajaloolase Lidija Starodubtsevaga, mis oli tehtud podcastiseeria „Humanitaarkoridor“ jaoks. Teaduse ja kultuuri seoseid käimasoleva sõjaga on käsitletud vähem kui muid aspekte. Tõlkisin teadust ja kultuuri puudutavad katkendid sellest intervjuust.

Igor Pomerantsev: Lidija, enne sõda oli teil kindlasti kontakte Teie kolleegidega Venemaal. Mis nendest kontaktidest saanud on?

Lidija Starodubtseva: /…/ Tuntud on Theodor Adorno ütlemine: „kas pärast Oświęcimit võib olemas olla poeesiat? Ei või.“ Algne mõte oli, et kõigel, mis sisaldab ülevaid sõnu, ei saa pärast Oświęcimit olla eksisteerimisõigust.

Minu message on, et pärast Butšat on vene kultuur, mis sisaldab ülevaid sõnu, kaotanud õiguse olla olemas. Ülevate sõnade all pean ma silmas ideed ülemaailmsest empaatiast, vene ideed, ideed rahuarmastusest, kõike seda, mis on moodustanud vene kultuuri olemuse ning viinud välja selle vene fašismi väljaarenemiseni. Ukrainas on pärast 2022. aastat russofoobia õigustatud ja derussifitseerimine vältimatult vajalik.

Kuid küsimuse juurde akadeemiliste sidemete totaalsest katkemisest. 6. märtsil kirjutasid ülikoolide rektorite nõukogu liikmed Venemaal alla kirjale, milles avaldasid toetust sõjalisele sissetungile Ukrainasse. Reaktsioon ei lasknud end kaua oodata. 16. märtsil (päeval, mil heideti pomm Mariupoli draamateatrile) pidas Tarass Ševtšenko nimeline Kiievi Rahvuslik Ülikool onlainkoosoleku, kogunes Vassili Karazini nimelise Harkivi Rahvusliku Ülikooli õppenõukogu ja järgmisel päeval ühines nendega Oless Gontšari nimeline Dnipro Rahvuslik Ülikool. Kõigilt kirjale alla kirjutanud vene ülikoolide rektoritelt võeti ära kõik meie antud aunimetused. /…/

Kuid asi pole ainult akadeemiliste sidemete katkestamises ja aunimede äravõtmises. Meil ilmub mitu teadusajakirja – me eemaldasime nende toimetuskollegiumidest vene ja valgevene teadlased. Võib küsida – mis seos siin on? Nad on ju teadlased, nad on väljaspool poliitikat. Kahju küll, kuid need vene ja valgevene teadlased kas vaikisid või toetasid seda absoluutset kurjust, pooldasid seda mürsuauku maailmakorra seinas. Ja see reaalne põletamine, mis praegu Ukrainas toimub, toimub nende inimeste vaikival või avalikkuse eest varjatud nõusolekul.

Igor Pomerantsev: Kultuuriajaloolasena te teate, et Teise maailmasõja ajal mitte ainult Saksamaa poliitilise juhtkonna, vaid ka saksa kultuuri suhtes rakendati ostrakismi. Aja möödudes saksa kultuur siiski taastas oma õigused. On see pretsedent tulevaks?

Lidija Starodubtseva: /…/ Asi on selles, et Venemaa peab muutuma teistsuguseks, ta peab kahetsema, oma trauma läbi töötama, midagi oma mäluga ette võtma. Sellised asjad ei või ununeda, see on tugev vapustus, mille ületamine nõuab hoopis teistsugust Venemaad ja hoopis teistsuguseid ukrainlaste põlvkondi. /…/

[Venemaal kaotati äsja maskikandmise kohustus] On selline anekdoot „Venemaal tühistati maskirežiim ja seati sisse totalitaarne režiim“. Muidugi, totalitaarset režiimi ei saa sisse seada järsku, ühe päevaga, see on küpsenud aastate jooksul, demokraatia ja kaunite, rahuarmastavate loosungite maski all. Ning järsku, veebruaris 2022 võeti maha maskid sõna otseses mõttes.

Putin on täna täiesti ära teeninud varga ja mõrtsuka nime, neid sõdureid aga, kes astusid Ukraina pinnale, on meil õigus kutsuda sadistideks, marodöörideks, vägistajateks ja terroristideks-tapjateks. Maskide langemine tähendab siin absoluutse, motiveerimatu kurjuse paljastumist. Et need haavad armistuksid, selleks peab kuluma aastakümneid.

Paul Oja, Uued Uudised Soomest