Eesti ühiskonnas lokkab kahekeelsus, mis pole jätnud puutumata ka prokuratuuri.
Tegelikult on vähemalt prokuratuuri osas see juba ammu nähtav: provokaator Tarand on “püha lehm”, kelle vastu ei algatata mitte ainsatki uurimist, tema ülbuses võõra raha omastamisel nähakse “retoorilist kalambuuri”.
Täiesti silmnähtav on see, et prokuratuur taandab ennast kiiresti teatud teemade ja inimeste puhul, muutudes samas üliaktiivseks teistsugustes oludes.
Prokuratuur otsustas, et Mare Tralla skandaalse performance’i puhul midagi kriminaalset pole, küll aga algatas väärteomenetluse politsei ja kui leitakse, et kunstnik seadust rikkus, määratakse talle rahatrahv, kirjutab Delfi. Nimelt teatas üks inimene, et näitusel, kus naine ennast paljaks kiskus, olid ka väikesed lapsed, ning tegu võib olla kuriteoga.
Delfi jätkab: “Kriminaalasja alustamata jätmise osas ütles ringkonnaprokurör Merry Tiitus Delfile, et näituse avamisel alasti ringi liikunud kunstniku käitumine ei ole käsitletav lapsealise seksuaalse ahvatlemisena, sest kuriteo toimepanemiseks peaks alastuse eesmärk olema nimelt seksuaalne ahvatlus. “Pelgalt alastiolek ja alasti ringi liikumine, ka laste nähes, ei ole seksuaalne tegu. Samuti ei püüdnud kunstnik kallutada seksuaalsele tegevusele pealtvaatajaid. Kunstinäitusel toimunud rahumeelne performance oli suunatud konkreetse näituse teemale ja see ei saa olla kuritegu.”
Näitusel toimunu järgi ei saa Tralla tegevust küll kuidagi “rahumeelseks performance`iks” pidada, sest sellega kaasnes ikka parasjagu konfliktisituatsiooni ning seotus konkreetse näitusega oli ründav protest selle vastu, mis muudabki sündmuse korrarikkumiseks.
Loost selgub, et kaebaja pidi tegema uue avalduse väärteo kohta, sedapuhku politseile. Korrakaitseseaduse järgi on alastiolek avalikus ruumis keelatud, kui see häirib teisi. Aga häirivast momendist kirjutas ju kogu meedia.
Kogu loost kumab läbi see, et vasakliberaalsusest nakatunud Eesti ühiskonnas ei puututa endiselt “omi”, kui just keegi väga peale ei käi. Mare Tralla aga on Delfi sõnastuse järgi feminist ja LGBT-aktivist – selliseid kaitseb poliitkorrektsuse nähtamatu kilp. Isegi kui politsei ja prokuratuur polegi kallutatud, siis eelistavad nad sellise üliagressiivse kambaga vähem tegemist teha.
Pargiliputaja püütakse politsei poolt kohe kinni ning Eesti kõmumeedia ohkab ahastavalt, kui mõnel napilt riides bravuuritaril rinnanibu avarast dekolteest korraks välja vilksatab. Homoparaadil aga käivad laste silme all ringi peaaegu alasti mehed, strateegilist piirkonda vaid mingi nahkkotike varjamast ja käestlastud kehaga feministid koorivad ennast mistahes kohas alasti, väites, et see on mingisugune protest – selliste juhtumite puhul lausa peab nõudma, et korravalve reageeriks, sest ise nad vahele ei sega.
Kogu see variserlikkus annab hea tegutsemisruumi pedofiilidele ja teistele ebarditele – oma tõelist alastuse eesmärki saab varjata väitega, et tegu on kõigest performance`iga.
Järeldus on vaid üks – kogu see multikultuursust propageeriv sallivusseltskond on silmini kahekeelsust täis ja nad suruvad seda peale kogu ühiskonnale, kes läheb kahjuks sellega kaasa, sealhulgas ka korrakaitseorganid.