Alates 1. juulist tabab Eesti elanikke järjekordne rahaline lops, kui segaolmejäätmete vedu kallineb üleöö 30–50 protsenti. Omavalitsused laiutavad käsi ning jäätmekäitlejad räägivad riiklikest saastetasudest ja Euroopa Liidu eesmärkidest, mille varjus meid kõiki justkui „motiveeritakse“.
Reaalsuses on aga käivitatud sügavalt ebaõiglane ja küüniline ringmäng, kus tavaline inimene on muudetud lüpsilehmaks, kelle seljas ratsutades teevad riik ja suurkorporatsioonid ülitulusat äri.
See süsteem on terve mõistuse ja loogikaga otseses vastuolus, sest tavaline inimene on sunnitud ühe ja sama pakendi eest maksma reaalselt kolm korda. Esiteks maksad sa pakendi hinna kinni kohe poeletil, sest see on toote hinna sisse juba arvestatud. Teiseks teed sa prügifirmade eest tasuta ära eeltöö, sorteerid need jäätmed ja maksad jäätmevedajale selle eest, et nad su puhta tooraine minema viiksid – nüüd veelgi röövellikumat hinda.
Kolmandaks rändab see sama prügi põletusahju, sellest toodetakse soojusenergiat ja elektrit ning see müüakse sulle kalli tariifiga tuppa tagasi, sundides sind maksma kolmandat korda.
Kõige tipuks puudub igasugune elementaarne loogika selles, et me peame sellest samast prügist tehtud energia eest maksma turul täishinda. Kütus ehk prügi tuuakse energiatootjale sisuliselt tasuta ja tarbija pealemaksmisega otse ahju ette – tootjal puuduvad igasugused reaalsed sisendkulud toorainele.
Sellises olukorras peaks sellest sündiv soojus- ja elektrienergia olema inimestele kordades odavam, mitte luksuskaup, mille pealt energiagigandid ja vahendajad täie rauaga koorivad. Meid sunnitakse kinni maksma tootmisahelat, kus meie oleme tasuta tööjõud ja pealemaksjad, aga kasumi korjavad teised.
Kellele selline absurdne ahel kasulik on? Ainult monopolidele ja riigikassale, mitte mingil juhul tavalisele Eesti elanikule, kelle püsikulud jälle lakke lüüakse. Praegune rohepööre on taandunud agressiivseks ja ülbeks müügitaktikaks, kus roheloosungite taha peidetakse elanike paljaksvarastamine ja omaenda prügi kolmekordne tagasiostmine täishinnaga.
Rainis Lipstok