Pseudoliberaalne maailm liigub vaikselt ja varjatult, aga kindlalt totalitarismi uusvariandi poole

Telekanalil Viasat History näeb filmi “Diktaatorite tõus”, mida kommenteerides on üks konservatiivne poliitik öelnud: “Lääne liberaalid ja vasakpoolsed vaatavad kadedusega autokraatsete režiimide poole, sest nood on suutnud ühiskonna enda tahtmist mööda liikuma panna, samas kui läänlased peavad tegema vähemalt näo, et toetavad demokraatiat. Tegelikult viivad ka nemad ühiskonda totalitarismi.”

Lääne inimesele seondub totalitarism Stalini, Hitleri, Mao ja vendade Castrote, Gulagi laagrite, “kultuurirevolutsiooni”, gaasiahjude ja palju muuga. Tänasel päeval luuakse totalitarismi märksa kavalamalt, läänelikus liberaalses ühiskonnas demokraatlike vahenditega, järkjärgult, ohtra propaganda saatel ning läbi üha karmistuvate regulatsioonide. Ehk siis pannakse inimesed pealtnäha demokraatlike seadustega elama viimse võimaluseni ärareguleeritud ühiskonnas, kus vabadust ja oma arvamust pole.

Kuni klassikalised liberaalid pidasid enda liitlaste konservatiive, püsis läänemaailmas sõna-, südametunnistuse- ja väljendusvabadus. Kui aga liberaalid valisid endale liitlasteks vasakpoolsed, nakatusid nemadki totalitarismipisikusse, mida marksism alati levitab, ja võtsid suuna kontrollitud ja reguleeritud jälgimisühiskonnale.

Sõnavabadusega on liberaalses Läänes kõik juba lõpusirgel – avatult ja vabalt seal enam sõna võtta ei saa. Kuna otseselt ei julge keegi sõnavabaduse kallale minna, on välja mõeldud “Trooja hobune” ehk vihakõneseadused – kuna neid kehtestavad vasakliberaalsed võimurid, siis on “vale” just konservatiivide sõnavara. Neile seadustele keeratakse aina vinti peale. Ka Eestis on vihakõneseaduse arhitektideks just sotsid, reformierakondlased ja “kahesajatajad”, juhtfiguurideks Eduard Odinets ja Maris Lauri.

Lääne ülikoolides on sõnavabadus juba ammu marksistide poolt põlu alla pandud, konservatiivseid õppejõude tõrjutakse kõrgkoolidest minema, neid on materdama pandud “virgunud” ning tulemuseks on see, et ka teadus on ideoloogide käsutada – nii ei tohtinud pandeemia ajal esitada vastuväiteid piirangutele ja vaktsineerimiskohustusele ning nüüd ei tohi enam kahelda “inimtekkelistes” kliimamuutustes. Teadus aga on alati arenenud katse-eksituse meetodil, alati on uuritud alternatiivseid variante, alati on kaheldud ja need kahtlused on viinud uute avastusteni. Täna enam mitte, teaduses domineerivad dogmad.

Euroopa Liit on samuti teel totalitarismi. Kuigi ühenduse algne põhimõte oli olla riikide liit, kus kõik arutatakse üheskoos läbi ja põhjapanevad otsused tehakse konsensuslikult, siis tänane EL represseerib oma liikmeid, kes pole nõus ühe, vasakliberaalse ideoloogiaga, näiteks massimigratsiooni ja homoagenda kontekstis. Brüssel on jõudnud selleni, et korraldab ühes kandidaatriigis, Gruusias, avalikult riigipööret, mida organiseerivad mõned välisministrid.

Eestis on praegune võimuliit samuti loomas varjatult totalitaarset ühiskonda, kus opositsioon on sisuliselt tasalülitatud, Riigikogu rolli nuditakse pidevalt, justiitssüsteem töötab võimulolijate heaks, rahvast sõidetakse üle (maksutõusud, Nursipalu laiendus), valimiskampaanias isegi ei räägita oma kavatsustest, tulekul on vaenukõneseadus jne.

Häda on selles, et rahvas hakkab unustama, milline on tõeline demokraatia ning peab selleks seda lurri, mida praegu ette söödetakse, aga milles jääb vabadusi üha napimaks. Riik reguleeritakse seadustega õlitatud masinavärgiks, kus kõrvalekaldeid olla ei tohi, luuakse jälgimisühiskond, protestid summutatakse vaenukõnesüüdistustega ning inimesed muudetakse poliitiliselt ja ideoloogiliselt kuulekateks lammasteks.

Kõik see juba käib ja on lõpusirgel. Tänane demokraatia pole enam tõeline, see on ersatsdemokraatia, mille on oma plaanide tarvis loonud Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid, laiemalt Euroopa pseudoliberaalid ja uusmarksistid.

Uued Uudised