16.02.2018
Liisa Pakosta
Võrdõigusvolinik Liisa Pakosta keeras hümniseadust kritiseerides taas vinti põhjalikult üle, kasutades seejuures demagoogilisi ja ülepingutatud väiteid.
“Püha müristus, ma saan küll aru, et see on tähelepanu saamiseks tehtud asi, ent kas tõesti ei tulnud keegi hümniseaduse menetlemisel elementaarsete asjade peale,” kirjutas Pakosta sotsiaalmeedias.
Ta tõi välja, et alati on peetud hümni laulmisel viisakust esmatähtsaks, ent viisakus hõlmab ka seda, et väga eakad, füüsilise puudega või muude eriliste vajadustega inimesed saavad end teistega võrdväärsetena tundes laulda hümni ka istudes. Seaduseelnõu järgi tohtivat seda laulda üksnes püsti.
Pakosta otsib paaniliselt erandite ranget mittelubamist ka peapaljastamise nõudest ning on kusagilt leidnud ka väidetava kohustuse: “Seletuskirja järgi peab veel juures viibima kohaliku omavalitsuse juht või sealt ülespoole kõrge ametiisik.” Sellegi laiendab Pakosta meelevaldselt iga olukorra peale: “Mitte piuksugi, kui ametnikku kõrval pole!”
Sellise jutu peale peaks kordama voliniku enda sõnu: püha müristus! Eelnõust võib rangeid kohustusi välja lugeda vaid inimene, kelle mõistuses on kõik piirid paigast nihkunud. Seda, et eakad, haiged ja puudega inimesed võivad igas olukorras istuma jääda, on alati loomulikuks peetud ja seda peavad loomulikuks ka eelnõu koostajad, ilma et seda eraldi välja peaks tooma.
Keegi ei kohusta ka haigeid palja peaga tuule käes seisma. Kohustuseks peaks see olema siiski eelkõige tavalisele tervele eestlasele ja Eesti kodanikule tavaolukorras, väljendamaks austust oma riigi vastu.
Tundub, et Pakosta on oma võrdõigusvoliniku töös pisematki seaduserikkumist taga ajades sedavõrd hoogu sattunud, et leiaks mingi vääratamise või diskrimineerimise ka lausest: “Palju õnne vabariigi aastapäeva puhul!” Või on tegu selles, et eelnõu esitas sallivuslaste ja igasuguste võrdõiguslaste silmis paariaks olev EKRE?