03.07.2022
Kui oled venelane ja elad mitte lihtsalt Eestis, vaid ka eesti keele ja kultuuri keskkonnas, siis saab vahel ikka päris kõvasti nalja. Nagu Postimehe värske looga „MERCA – Vene keele kaitseks: vaenlast tuleb mõista ja armastada.“
No esiteks mitte kõik venelased ei ole vaenlased, aga seda banaalsust ei tahaks siin nüüd rõhutama hakata. Naljakas aga on praeguste sündmuste, eriti Butša kontekstis väide „vaenlast tuleb armastada“. Antud konkreetne vaenlane „armastab“ ise, mitte otsides vastastikkust (взаимность) ja kohe, tapatööd katkestamata.
Aga pööraksin seekord tähelepanu rohkem sellele, mida eesti punkarvanaema räägib vene muusikast.
„Me seiklesime nii ema kui isaga nõukaajal Venemaa Euroopa osas, Ukrainas, Musta mere man. Ma olin väike tüdruk ja minu käest päriti tihti, kas olen Moskvast. Kõlas mu hääldus toona kui Liidu pealinna oma. Ja siis tulid punk, tuli Kino, Nautilijus Pompilijus, DDT, Zemfira, Akvarium jne. Peaksin vist terve lehekülje täis pismendama nende oluliste bändide nimedest, ent piirdugem vähestega, sest tähtis oli SÕNUM! Sa ei suuda tabada emotsiooni, kui sa sõnumist aru ei saa, ning selleks paraku on tarvis tunda keelt. Nüansid lähevad tõlkes kaduma. Minu arvates on maailma ilusaim armastuslaul Tšiži «Glazami i dušoi», kirjutab Merca.
Paar märkust kõigepealt: loetletud vene ansamblitel pole pungiga mitte mingit seost, emotsiooni saab tabada ka sõnumist aru saamata (olgu see Queeni „Love of my life“ või Bergendy „Tule tagasi, rändaja“). Loomulikult on keeleoskus muusikakuulamisel plussiks, aga N. Liidus korraldasid muusikarevolutsiooni justnimelt biitlid ajal, kui 95% pioneeridest olid umbkeelsed.
Ja iba „maailma ilusaimaist armastuslaulust“ võib ajada eestlastele, mitte venelasele. Ülalmainitud ansamblil Tšiž ja Co loos on tõesti olemas mõned üksikud siirad kujundid, aga domineerivad seal asjad, mis hea maitsega intelligentset venelast pehmelt öeldes ei kõneta: esiteks muusika, mis on „tsõganotška“ ei tea kui mitmetuhandeline surrogaatvariant; see pole mitte romanss, vaid hoovilaul; „blatnoi“ intonatsiooniga paha häälega kõrget armastuslaulu ei esitata, kui just ei laulda „šalavadele“; mainitud loos on palju tekstilisi stampe, eriti jumala kaasamisel sellesse kahtlasesse asja; ja lõpuks kujund „südame konnasilm“ ei ole mitte poeetiline, vaid koomiline.
Tšiž ja Co ongi rohkem naljaansambel. Ja siin nende hea formuleering armastuse kohast nende loomingus: „Ma laulsin talle juudist, sellest, et „nõnda on siis asjad, armastus“, ma laulsin talle hutši kutši men… Ja siis laulsin veel üks kord juudist. Ja siis armastusest. Ja siis teest (joogist – IM), kuid siis ta ütles mulle: kuule, kutt, pea nüüd hoogu…“ (Ural baiker blues).
Nii et see Merca võib ju „vaenlase“ keelt osata, aga et seda lõpuni mõista, tuleb olla veel ka kultuurne inimene. Mitte kõik meie kultuuriinimesed ei ole seda.
Ja Postimees rõõmustas uudishimulikke lugejaid toreda nädalavahetuse looga „Klõpsud – Endla Vaher tegi Horvaatia rannas seda, mida talle väga teha meeldib“.
Siin võib igaüks anda voli oma fantaasiale, aga jäägem ikka rahvuslehe teksti juurde: „Endine fitnessisportlane ja praegune Tsirkusekooli üks omanikest Endla Vaher puhkab hetkel Horvaatias. Seal naudib Endla rannamõnusid ning teeb muidugi seda, mida talle rannas väga teha meeldib: spagaati! «Spagaadid kõikjal!» kirjutas Endla ühe enda postituse pealkirjas. See pole Endla puhul muidugi üldsegi üllatav, sest spagaate meeldib talle teha palju ja kõikjal. Siit ka mõned näited, kus Endla spagaati on teinud,“ kirjutab Postimees ja avaldab ridamisi fotosid, kus meie kena noor bikiinides daam teeb spagaate kõikjal: küll kiviklibu, küll lõikheinaliste, küll peegelpõrandale jne.
See on kena vaatepilt, näiteks Venemaal harrastab spagaate Suurest Teatrist välja löödud baleriin Anastassia Volotškova, kes on üks Putini keisririigi skandaalsemaid seltskonnakroonika figuure, teeb neid spagaate samuti kõikjal. Mõni vene vägevatest hakkas isegi torisema Ehho Moskvõ eetris, et miks tema ja terve vene riik peab kogu aeg kellegi p….t vaatama. Vaidluses jäi peale Volotškova: Ehho Moskvõ aeti laiali, aga tema ikka teeb spagaate, ja kogu maa seda kestvalt vaatab. Valik ei ole ju nii lai, kui see harjutus: sa kas vaatad spagaate – või siis saadet „Moskva. Kreml. Putin“.
Ja nalja sai ikka EPL-ist, kus ilmus täna päeval lugu „Yana Toom: head kolleegid, kes te juba kuu aega peate võimuläbirääkimisi, mul on teile kaks ettepanekut“.
Toom kirjutab: „Kas just suveteater, valimiskampaania või päris läbirääkimised, aga koalitsioonikõnelused on kahtlemata selle suve sisepoliitiline teema number kaks. Sest teema number üks on jätkuvalt vene hariduse tulevik. Või pigem selle ära võtmine. Minu seisukoht selles küsimises on teada, ega ole aastatega muutunud. Enamgi veel – oleks ma Mang või mõni teine selgeltnägija, saaks uhkustada sellega, et 10-11 aastat tagasi tehtud prognoosidega panin täppi. Tuletan meelde – vene koolid pole üleminekuks valmis ja kurikuulus 60 : 40 ei kanna vilja. Me saame endale suure Potjomkini küla. „Aga oli ju aega!“ karjatab lugeja. „Miks nad siis keelt ära ei õppinud?“
Edasi ma seekord ei lugenud, kuna ei maksa Toomi ei ühe ega kahe ettepaneku eest mitte ühelegi rublaarvele kopikatki. Tundub, et ta tõesti ei taha Eestisse Potjomkini küla, sest tahab Potjomkini oblastit. Oleks ta selgeltnägija Ilona Kaldre, oleksid temalgi silmad punnis. Oleks ta Mang, oleks lesbi, sest Mang ahistas teatavasti naisi. Ma ei tea, mis „Täppi“ Toom pani ja kuidas. Ilmselt ongi tema valijate ajud täpisuurused, sest mitte suuta omandada eesti keelt elementaarselgi tasemel, elades siin 30 kuni 60 aastat, saab vaid just selliste ajudega. Kõik, mida võib antud anomaalia kohta järjekordselt sapiselt öelda Toom, on täielik Red Bull.
Mul on Toomile tema kahe ettepaneku vastu vaid üks: võtku endale Venemaa kodakondsus tagasi ja esindagu kodumaad sirge seljaga. Näe, Assad tunnistas LNR-i ja DNR-i, äkki on aeg talle jälle külla minna.
Ivan Makarov