Ilmselt pole see kellelegi märkamatuks jäänud, et Eesti peavoolumeedia on USA demokraatide leival. USAID-i rahastust ehk enam pole, aga lojaalsus on endine. Kolumnist Karl Olaf Rääk vaatleb üht sellist punameedia avaldatud paskvilli.
“Punakirjanikud pongestavad end ühte ja sama narratiivi korrates näost roheliseks.
Kujutad sa ette, USA ettevõtted maksid rohkem tollimaksu. Kes seda tollimaksu siis maksma peaks, Jõuluvana või? Kas “ajakirjanikud” kujutavad ette, kuidas tollimaksud toimivad? Ilmselt mitte.
Ära “unustatakse” medali teine külg: massiivne USA kodumaise kauba tarbimise kasv. Massiivne tootmise USA-sse ülekolimine. Massiivne väliskaubandusbilansi normaliseerumine. Massiivne elu paranemine USA-s kõige selle tulemusena.
Ega vasaklased saagi midagi taolist kirjutada. Vaja on ju negatiivset fooni tekitada. Vaja on Trumpi mustata, nii palju kui võimalik, sest… tõesti, miks ja kellele seda vaja on? Et kui uue jõudude tasakaalu olukorras oleks USA abi ja tuge vaja, siis on kuidagi moraalselt puhtam tunne minna abi küsima? Sõimasime ja laimasime küll, aga aita ikka? Lihtsalt ideoloogilisest vahkvihast? Toimetustes lokkava hullu žurnalisti tõve kurvad tagajärjed? Kes seda teab…
PS. Vasaklaste “võiduna” esitletav USA Ülemkohtu otsus, mis üritab tariife ebaseaduslikuna näidata, oli tõenäoliselt järjekordne lõks. Teada oli, et paljud poliitikud ja kohtunikud täidavad välisriikide ülesandeid. Nüüd tuli niidistik ilusti päevavalgele. Ja Ülemkohtu otsusest minnakse elegantselt mööda.
Miks välisriigid, nagu Hiina, USA tariifide pärast hirmsasti põevad? Sest need mõjutavad kauba ja raha liikumist USA-le kasulikus suunas. Trump lubas ammu korda teha suure probleemi: USA maksis teistele riikidele kauba eest palju rohkem kui vastupidi. Raha ja rikkus voolas riigist välja. Nüüd on lekkele punn ette pandud. Ja välisriikide agentidest võimukandjad sahmivad nagu tummad leilis.
Pihtas-põhjas. Jälle.”
