Venemaa tungimisest Ukrainasse on möödunud vaid loetud päevad, kuid üha enam hakkab tunduma, et Vladimir Putinit ootab ees ajalooline kaotus, kirjutab Iisraeli ajaloolane Yval Noah Harari The Guardianis. Putin võib ju võita Ukrainas kõik lahingud, ent mitte sõda.
Putini soov taastada Vene impeerium on algusest peale tuginenud valeväitel, nagu ei oleks Ukraina tõeline riik, nagu ei oleks ukrainlased päris rahvus ja nagu ihkaksid Kiievi, Harkivi, Lvivi ning teiste Ukraina linnade elanikud Moskva võimu alla.
Paraku on siiski tegemist suure valega – Ukraina on päris riik ja ukrainlased päris rahvus, millel on enam kui tuhande aasta pikkune ajalugu ja Kiiev oli metropol juba ajal, mil Moskva kujutas endast alles väikest külakest. Ent Venemaa despoot on korrutanud oma valet juba nii palju kordi, et on seda ilmselt ka ise uskuma jäänud.
Ukraina invasiooni planeerides võis Putin arvestada mitmete teadaolevate tõsiasjadega. Ta teadis, et Venemaa armee on Ukraina omast võimsam. Ta teadis, et NATO ei saada oma vägesid Ukrainale appi. Ta teadis, et Euroopa sõltub Venemaa naftast ja gaasist, mistõttu viivitavad riigid nagu Saksamaa karmide sanktsioonide kehtestamisega. Neile faktidele toetudes plaanis ta rünnata Ukrainat kiiresti ja julmalt, võtta üle Ukraina valitsus ja panna Kiievis paika oma nukuvalitsus.
Ent plaanis oli üks suur viga. Nagu õppisid ameeriklased Iraagis ja Nõukogude Liit Afganistanis – ühte riiki on palju lihtsam vallutada, kui seda oma käes hoida. Putin teadis, et tal on olemas jõud Ukraina vallutamiseks ja ta eeldas, et ukrainlased lepivad tema Moskva nukuvalitsusega. Kuid iga mööduva päevaga saab üha selgemaks, et siin osutus Putini eeldus valeks. Ukrainlased võitlevad oma riigi eest viimse veretilgani ja on sellega teeninud ära kogu maailma imetluse.
Ees ootab veel terve hulk süngeid päevi. Venemaa võib Ukraina vallutada, kuid sõda tõeliselt võita, s.t hoida Ukrainat ka enda käes, saavad venelased vaid juhul, kui ukrainlased sellega nõus on. Ja see paistab üha ebatõenäolisem. Iga hävitatud vene tankiga, iga tapetud vene sõduriga suureneb Ukraina vaprus ja vastupanu. Ja iga tapetud ukrainlane süvendab viha vallutajate vastu. Allutatud rahvale on viha kui varjatud aare. See võib aidata hoida vastupanu mitme põlvkonna jooksul. Vene impeeriumi taastamiseks vajab Putin võimalikult veretut võitu ja võimalikult vihavaba okupatsiooni. Ent mida rohkem verd Ukrainas valatakse, seda kindlamalt juhib Putin oma unistuse sohu. Putin on muutnud venelased ja ukrainlased vihavaenlasteks ja loonud olukorra, kus ukrainlased on nüüdsest Venemaa vastased.
Iga riigi alustalaks on teatud lood. Iga mööduva päevaga tekib juurde lugusid, mida ukrainlased ei räägi üksteisele mitte ainult järgnevatel süngetel päevadel, vaid ka järgnevatel kümnenditel, järgmistele ja järgmistele põlvkondadele. President, kes keeldus pealinnast lahkumast ja teatas USAle, et ta vajab laskemoona, mitte lennukit põgenemiseks, Zmijinõi saarel hukkunud sõdurid, Venemaa tankidel tee peal ees seisvad tsiviilelanikud. Just sellistel kangelaslugudel püsib rahvus. Ja pikemas perspektiivis on need lood olulisemad kui tankid.
Ent lood vapratest ukrainlastes ei ole olulised mitte ainult ukrainlastele, vaid kogu maailmale. Need lood julgustavad Euroopa riikide valitsusi, USA administratsiooni ja isegi Venemaa rõhutud kodanikke. Kui ukrainlased julgevad peatada paljaste kätega tanki, siis julgeb ka Saksamaa valitsus saata Ukrainale mõned tankitõrjeraketid. Siis julgeb USA valitsus arvata Venemaa välja SWIFT-süsteemist, siis julgevad venelased avaldada tänavatel meelt selle mõttetu sõja vastu.
Ukraina sõda kujundab kogu maailma tulevikku. Kui türannial ja agressioonil lastakse võita, siis kannatavad selle tagajärgede käes kõik. Ei ole mingit mõtet jääda vaid kõrvaltvaatajaks. On aeg lüüa selg sirgu.
Sellest kujuneda pikk sõda, ent kõige olulisem küsimus on ilmselt juba otsustatud. Viimased paar päeva on tõestanud kogu maailmale, et Ukraina on vägagi tõeline riik, ukrainlased on vägagi päris rahvus ja et nad täiesti kindlasti ei taha elada Vene uue impeeriumi all.
Allikas: The Guardian