Putini jalg on samas ämbris, milles kolistab Lääs

Üldlevinud ettekujutus Venemaast räägib küll suurvene šovinismist ja impeeriumimeelsusest, kuid tegelikult kolistab Putin samasugustes multikulti- ja mitmekesisuse ämbrites nagu lääneriigid. Venemaa on selles suhtes üsna sarnane Suurbritanniaga.

Igor Tarol on teatud mõttes õigus, kui ta rääkis teistsugusest Putinist (too käitus teisiti, olles siiski sama tšekist, kes ta on praegu). Kui too võimule tuli, oli KGB-lase ambitsiooniks pääseda Lääne klubisse ehk käia maailma asju ajamas koos USA, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidritega, ning ta hakkas Venemaad läänelikuks muutma. 2000. aastate algul hakati Venemaal välja töötama koguni homoseadust kui Lääne kompromissitut eeldust “integreerumiseks”. Sellest ajast on pärit ka homofoobsete venelaste seas levinud sõna “tolerast” (tolerant+pederast).

Putini ja lääne liidrite teed läksid ruttu lahku, viimased ei tahtnud KGB-last enda seltskonda ja seda näidati avalikult välja. Lisaks tuli probleem Kosovoga, mille NATO Serbialt jõuga ära võttis (ennetamaks veretööd albaanlaste kallal) ja mida kollektiivne Lääs 2007. aastal iseseisvana tunnustas. Sealtpeale hakkasid Venemaa ja Lääs kiiresti kaugenema, Putin võttis eesmärgiks igati Läänele vastanduda.

Putin ehitas Venemaa üles just suurvenelusele ja imperalismile tuginedes, kuid see on vaid Potjomkini küla. Tegelikult on ehtsat Venemaad järjest vähem, Venemaa internatsionaliseerub, venelasi jääb üha vähemaks ja venemaalasi tuleb juurde ning riik on suuresti nagu Ameerika, kus inglise keel seob immigrante – Venemaal seob vene keel karvaseid ja sulelisi, kellel pole vene kultuuriga mingit pistmist.

Juba Nõukogude ajal töötas Moskvas ja teistes suurlinnades ohtralt töölisi liiduvabariikidest, kuid pärast 1991. aastat, mil Nõukogude Liit lagunes, hakkas Venemaale voolama migrante vaestest Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia riikidest, sest nende kodumaaga võrreldes oli Venemaa ikkagi jõukam. Lisaks tulid Venemaa linnadesse ka migrandid moslemielanikkonnaga äärealadelt, eriti Põhja-Kaukaasiast ja Volga äärest. Juba 2000. aastate algul räägiti, et Moskva on Vene, kuid mitte vene linn.

Praegu on pealinnas miljoneid mittevenelasi. Ramadaani ajal võetakse ühispalvuseks terved staadionid, sest rahvas ei mahu mošeedesse ära. Need klipid, mida sotsiaalmeedias näidatakse, kus Berliini kujutatakse neegreid ja araablasi täis linnana, Moskvas aga sammuvad uhkelt pikajalalised vene kaunitarid, on täiesti valed – Moskva on samas hädas, milles Berliin, Pariis, London, Stockholm ja teised Lääne linnad ehk migrantide kuritegevuse, terrorismi ja kultuurikonfliktidega. Muide, kurikuulsad Eritrea kultuurifestivalid, mis toimuvad Saksamaal, Rootsis, Hollandis ja mujalgi ning toovad kaasa verised kokkupõrked selle Aafrika riigi valitsuse pooldajate vahel, toimuvad sama veristena ka Venemaal.

Kui näiteks Saksamaa saaks oma põlisrahvastikule viidates islamimigratsiooni tõrjuda, siis Venemaa mitte, sest Moskva on läbi sajandite endale rabanud nii Volga-äärsed tatari riigid kui ka Põhja-Kaukaasia ning peab nende alade asukaid oma impeeriumi alamateks tunnistama, seega ei saa ta ka tõrjuda islamit. Sama on Suurbritanniaga – see riik on endiselt hirmus uhke kunagise Briti impeeriumi üle, ta peab impeeriumi nüüdseks iseseisvunud riike endaga endiselt seotuks ja lubab lahkelt Briti saartele tulla kõigil, kes on pärit kunagi Briti krooni alla kuulunud maadest.

Venemaa ei saa enam migrantideta, sest tema enda rahvas on mandunud, tema geneetikat on mõjutanud massialkoholism, venelastest pole sageli enam töömehi ning asemele tuuakse võõrad, eriti laialdaselt kasutatakse tadžikke ja teisi kesk-asiaate. Need rahvad on kasulikud, sest nad oskavad Nõukogude ajast vene keelt ning islam takistab padujoomist, sealt pärit töölised on kainemad. Nii on välja kujunemas tohutu mass inimesi, kes räägivad vene keelt, kuid ei seondu vene kultuuriga – nagu inglise keelt kõnelevad ameeriklased ei ole enamasti briti kultuurist pärit.

Uus massimigratsioon Venemaale on vallandunud Aafrikast, kus on terve rida Venemaa sõpru tekkinud – Mali, Senegal, Burkina Faso, Niiger, Kesk-Aafrika Vabariik, Lõuna-Aafrika Vabariik, ja see Kremli mõju laieneb, eriti endistes Prantsuse kolooniates, kust prantslased välja tõrjutakse. Venemaa kasvavas mõjus Aafrikale pole midagi imelikku, Nõukogude Liidu ajal oli seal kümmekond “sotsialistlikku” riiki, kes elasid NLiidu armust, ja see aeg on aafriklastel meeles. Ilmselt kasvab Kremli mõju veelgi, eriti riikides, kus võimu haaravad diktaatorid (tegelikult pole klassikalist demokraatiat üheski Aafrika riigis, sest sealne poliitika põhineb hõimusuhetel ja -lojaalsusel).

Igatahes on Aafrika nüüd Venemaa sõber, neegrid rändavad Venemaale, sõdivad Ukrainas, on saanud kasakateks ning täiendavad Venemaa rahvastikku šokolaadikarva lapsukestega. Kuna Venemaal on kombeks võimule alluda, laulavad kohalikud võimud igal pool mustadele kiidulaule, ka sündimuse tõstmise propageerimisel. Muide, ka etniliselt ühtlane Valgevene on migrante Läände vahendades täitunud mustade ja tõmmude rahvastega.

Putin on tõsiselt kahvlis. Suur-Vene riik on, impeeriumi vallutused on, vene keel on, ainult et vene rahvus (ehk etnilised idaslaavlased) kärbub, joob ennast põhja, satub migratsiooni mõju alla, loovutab positsioonid mittevenelastele. Siberisse valguvad hiinlased, äärealasid on tulevikus raske hoida. varsti valitseb Putin paljusid, aga venelasi jääb neist üha vähemaks ja siis on raske Venemaa ja venelaste nimel valitseda.

Võib-olla just seetõttu püüab Putin vallutada Ukrainat, kuid seegi on kahe otsaga asi: ta saab küll juurde idaslaavlastest ukrainlasi, aga sõjas on juba hävinenud tohutult vene meeste geneetikat – varsti vene mehi lihtsalt enam pole ja naised hakkavadki neegritega lapsi tegema. Ilmselt seetõttu viiaksegi ukraina lapsi Venemaale, et neist venelased teha, ning okupeeritud alad venestatakse. Kuigi Donbass on kogu aeg venekeelne olnud.

Ukraina hõivamisega tahab Putin venelasi “juurde teha” ehk hoida pisutki “slaavi verd”. See aga on hoiatuseks, et ta tahab peagi ka venelaste ülekaaluga Põhja-Kasahstani, Valgevenet ja kui mitte terveid Balti riike, siis vähemalt nende venelastega asustatud idapiirkondi. Ühtpidi riiki mittevenelastele kaotav Putin võib olla nüüd keskendunud venekeelsete alade vallutamisele.

Võib-olla tekib Venemaal varsti mõni “paremäärmuslik” liikumine, mis nõuab “Venemaad venelastele”. Ühtpidi on Putinil küllalt võimu see summutada, teisalt aga ei saa ta rahvuslust ka maha suruda, see on paljudele venelastele asi, mis võib sundida riigitruudust murdma. Ilmselt suunab Putin rahvusluse “õigesse sängi”.

Putinil pole kerge. Ta loob küll Vene impeeriumi, aga see “läänelik tee”, millega ta seda teeb (ehk internatsionaliseerumine) hävitab vene rahva ja tema kultuuri, selle tõelise, mille asemele antakse ilmselt massimigratsioonist mõjutatud ersatskultuur. Üks on siiski selge – Venemaa on täpselt samas pasas, milles on Lääne-Euroopa, mõlemal puhul on aluseks massimigratsioon ja islami pealetung. Kuigi Venemaal on religioon kõrgelt hinnatud, on sealne õigeusu kirik impeeriumi-, mitte vene-keskne ega aita venelasi oma kultuuri ja keele hoidmisel. Nagu ei aita “uusväärtustest” puretud luteri ja katoliku kirik kristlikku Euroopat hoida.

Nii et Putinil ja liberaalsel Läänel polegi suurt vahet. Tegelikult on neil ühist palju, kasvõi kalduvus totalitarismile (vihakõneseadused Läänes, orkestreeritud võimupöörded, teisitimõtlejate ärakeelamine, sealhulgas AfD Saksamaal, Le Peni represseerimine jne), Euroopa Liidu kui impeeriumi-laadse toote laienemine itta, kus ta paratamatult põrkub Venemaa mõjualaga ja palju muud. Lihtsalt Abel ja Kain on tülli läinud.

Lääs valis enda väärtusteks revolutsioonilised “uusväärtused”, sealhulgas homoseksualismi, ning kuna Putin püüab tingimata “manduvale Läänele” vastanduda, valis ta enda relvaks traditsioonilised väärtused, kuigi tema poliitika peale homoagenda vaenamise neist suurt kinni ei pea. Seega on Euroopa rahvusluse seostamine Kremli agendaga vale, impeeriumi-Venemaa ei hoia hetkel ei vene rahvust, keelt ega kultuuri. Nagu ka (pseudo)liberaalne Lääs.

Uued Uudised

Toimetuse välispoliitiline analüüs ei sisalda EKRE ametlikke seisukohti.

Piltidel: “tumenev” Venemaa.