07.02.2022
Putini kaart – nõrk või tugev? Pilt on illustratiivne.
“Kinnitame veel korra üle: sõda ei tule. Venelased teavad seda, et nad ei saa hakkama. Spekulatsioonid, et venelased vallutaksid Kiievi 48 tunniga on psyops ja lihtsalt Ukraina pealinna elanikkonna närvidel mängimine – nende propagandaga hirmutamine.
Hiljuti esitati küsimus, et kuidas käituks Kiievi vene elanikkond Venemaa rünnaku korral? Või venelastest sõdurid Ukraina armees?
Vastus: Ukraina on juba üsna tugev ja hambuni relvastatud. Mõlemal pool piiri on sõjaväelaste ja tehnika arv väidetavalt peaaegu võrdsustunud. Osa Ukraina vägesid on lausa fanaatiliselt patriootilised. Ilmselt …nad õiendaksid reeturitega arved otsusekindlamalt, kui sõdiksid isegi agressoritega.
Kõige tähtsam viimase nädala uudis on aga siin: britid ja USA valmistavad ette Putini ja talle lähedaste oligarhide ning kõrgeimate riigiametnike vastaseid personaalseid sanktsioone. Jutt on nende Läänes asuva liikuva ja liikumatu vara konfiskeerimist (jutt pole enam sanktsioonidega kontode külmutamisest, vaid kohtu otsusega äravõtmisest), samuti Putini lähikondsete pereliikmete elamis- ja õppimislubade tühistamisest Suurbritannias ja USA-s.
Meenutame, et London on suurim vene oligarhide finantskeskus. Mis saaks olla igale Vene võimuga seotud tegelastele, tema naisele-lastele (ka armukesele) hirmsamat, kui kaotada võimalus elada ja äriliselt tegutseda Läänes? Kas USA-s elav Lavrovi tütar tahab kolida tagasi Venemaale? Või Putini suhtekorraldaja Peskovi järeltulija, kes kuuldavasti elab Suurbritannias? Või… kui brittide ja ameeriklaste eeskuju nakatab teisi lääneriike? Kuuldavasti elas/elab üks Putini tütar Hollandis.
Kes Vene oligarhidest ja tippametnikest tahaks paljakskoorituna naasta Pätigorski kolmetoalisse hruštšovkasse? Panna lapsed õppima mõne Briti kõrgtasemega erakooli, nt Eatoni asemel, Moskva või veel hullem, mingi Zaholustjevo või Pipetski krooniliselt alarahastatud numbrikeskkooli? Kas oligarhidele on vaja tsaarikest, kes Venemaa äriringkondade ladviku ja lähimate kaastöötajate huvide eest ei seisa?
Mida mõtleb praeguse Venemaa valitsuse ministri teine või kolmas asetäitja, kellel lõigatakse ära tema raskeltteenitud vanaduspuhkus Florida või Kalifornia rannikul? Ja peatselt ehk ka Nizza’s… Või küsime sama küsimuse hoopis kujundlikumalt: …kui sageli suudaks Putin süüa tema enda ihukokkade poolt mürgitatud suppi?
Kuna Putin ei saa Ukrainat rünnata, aga väljakuulutatud seisukohalt ka taganeda mitte, sest siis jätaks ta endast mulje kui ebaõnnestujast, siis on ta hakanud mängima “rahuinglit”. Lugege palun kokku, kui mitu korda te olete viimastel päevadel kuulnud Venemaa esindajate suust lauset, et Venemaa ei kavatse mitte kellelgi kallale tungida ja et kogu pinge on ülesse kütnud hoopis Washington. Just sellist Vene liidrite käitumist ennustas ette jaanuarikuu viimasel nädalal julgeoleku- ja riigikaitsesaates “Si Vis Pacem…” Ukraina ümber kujunenud kriisi teemal kõnelenud Mart Helme. Kogenud diplomaadi pilk ei eksinud taas kord.
Niisiis: Putini Venemaa on retoorikas hakanud taganema, aga ta taganeb muidugi nö. lahingutega. Äsja viidi Valgevenesse Vene armee ründelennukeid, õhutõrjekomplekse S-400 ja Iskanderi rakette… Üleskeeratav trummijänes ei lõpeta põristamist enne, kui vedru maha käib …või katkeb. Batja Luka(või) lubas kogu Valgevenesse toodud vene sõjatehnika ära osta, et seda ei peaks Venemaale tagasi viima. Sest… huvitav, kuidas reageeriks Hiina, kui suured Venemaa sõjaväeešelonid hakkaksid nüüd relvalaadungeid taas nende vanadesse baasidesse, Hiina piiril, tagasi vedama? Millise signaali saadaks see Pekingile?
Läänes on aga Venemaa retoorika muutus tekkinud vaidlusi. Kui veel paar nädalat tagasi räägiti Vene vägede sissetungist Ukrainasse kui de facto juba sündivast agressioonist, kui vältimatust sõjaplaanist, mis kohe-kohe käivitub, siis nüüd, seoses Kremli toonimuutusega, on võetud teemaks, et Vene sissetung ei ole ülepea üleüldse kindlapeale juhtuv asi.
Mõistagi: sõjast kindlal kõneviisil rääkimine tähendab, nagu juba mainitud, Ukraina rahva seas asjatu närveldamise tekitamist ja pole sellisena loomulikult soovitatav. Millise signaali saadab aga uus propagandistlik mõte, et Venemaal polegi niiväga agressiivseid plaane, mõne EL riigi valitsusele, kes oma russofiilsete äriringkondade survele alludes ei tahtnud Ukraina kaitsmiseks mõeldud relvi lubada isegi üle oma territooriumi toimetada?
Needki ringkonnad saavad nüüd õiguse öelda, et vaadake siis, ameeriklased ja britid külvasid asjata sõjahirmu aga meie teadsime ju kohe, et Ukrainale pole vaja mitte mingisugust sõjalist abi anda. Kena NATO ühtsus küll, kas pole?
Samas: Ukraina varustamist jätkatakse. Britid lubasid saata Ukrainasse vajadusel SAS erirühma – 150 meest maailma parimast eriüksusest. Viimastel nädalatel on Ukraina saanud 2000 tankitõrjerelva. Jne. Jne. Jne.
Tagantjäreletarkusest
Vene ultimatiivne hüsteeria, mis algas 2021. a. sügisel ja on kestnud mitu kuud, ei üllatanud neid, kellel on pikk mälu. Meil on olnud 22 aastat aega vaadelda Kremli peremehe käitumise radikaliseerumist. Seda, mis praegu toimub, ennustasid läbinägelikumad, või ajaloomälu omavad inimesed juba “nullindate” alguses ette. Selleks polnud sugugi vaja olla hiromant või omada ektrasensoorseid võimeid.
Venemaa agressiivsuse sajanditevanused mustrid paljastusid, kui Putin alustas teist Tšetšeenia sõda. Need joonistusid aina kindlamalt välja, kui Vene väed tungisid 2008 augustis Gruusiasse ja said juba lõplikult nähtavaks 2014. aastal, kui venelased haarasid Ukraina küljest Krimmi ja alustasid mõttetu julmusega verevalamist Donbassis …Või kui nad sekkusid Süüria sõtta.
Küsimus oli ainult selles, millal Vene režiimi “katus” lõplikult ära sõidab. Elik küsimus oli ajas, mitte aga selles, kas Putin varitseb oma “tähetundi”, oodates võimalust võtta Läänelt revanš “XX sajandi suurima geopoliitilise katastroofi” eest, milles ta loomulikult ju ainult Läänt süüdistab…
Kõik diktaatorid ja autoritaarsed režiimid on alati otsinud välisvaenlast (muidugi vahel ka sisevaenlast ja enamasti mõlemat korraga), kui neil on vaja rahva tähelepanu kõrvale juhtida riigi siseprobleemidelt. Venemaa pole erand ja seda, kuidas omaaegse nõukogude poliitika mustrid korduvad praeguse Venemaa poliitikas …veidi teistsuguse värvitooni, veidi teistsuguse hääletooni, aga samasuguse hüsteeriaga, ei üllata vähemalt vanemat põlvkonda eestlastest, kes nõukogude aega veel hästi mäletavad, mitte kuidagi.
Venemaa on ühtsama trikki kasutanud viimase sajandi jooksul korduvalt – kui elanikkonnal tekkivad eksistentsiaalsed mured, mida režiim ei suuda ja ei kavatsegi lahendada, siis ässitatakse rahvas sise- või välisvaenlase vastu ning õpetatakse massiivsete propagandaoperatsioonidega naabreid vihkama. Praegu on Kremlis välja mõeldud hernehirmutis, millega veheldes selgitatakse Venemaa kodanikele, et vat Lääs ei taha anda Venemaale julgeolekugarantiisid. Julgeolekugarantiisid agressiivsele impeeriumile, mis on alustanud ise kõik temaga seotud suured sõjad viimase 500 aasta jooksul ja siis süüdistanud naabreid Venemaa julgeoleku rikkumises.
Sõjast
Vananeva ja kuuldavasti haige Putini hulluse tõttu, muidugi, mingit kindlust selles, et Vene vägedele ei anta käsku Ukrainat rünnata, meil olla ei saa. Marasmide vastu, mis seda meest vaevavad, arstirohtu ilmselt ei ole. Putinoloogidest eksperdid ja tavavaatlejad arvavad, et nad pole tükk aega näinud videokaadrites, milles näidatakse Putinit ja tema tööruume, mitte ainustki akent, millest tehakse järeldus, et erakuks muutuv diktaator elab hirmunult, nagu nurka aetud loom, kusagil punkris ja tema juurde lubatakse vaid väheseid väga valitud inimesi, kes jagavad temaga vaid väga valitud informatsiooni mis “peremehe” kõrvadele sobib.
Mis omakorda kujundab Putini arvamust poliitilisest olukorrast – loomulikut täiesti moonutatud kujul. Teatavasti on info moonutamine olnud kõikidele valitsejatele tuhandete aastate jooksul tuttav probleem. Mida suurem diktaator ja türann, seda moondunum info temani jõuab (keskaegses Aasias raiusid sultanid ja khaanid halbu sõnumeid toonud kulleritel päid) sedasi, et lõpuks ei saanud enam ükski valitseja otsus olla asjakohane.
Loodetavasti on Putinil aga nii palju veel adekvaatsust, mis piirneb, ütleme: kasvõi enesealalhoiuinstinktiga. Käsk rünnata tähendaks palepöörde ohtu Kremlis. Nagu öeldud: mängus on Vene kõrgema ešeloni isiklikud huvid. Vaja on tsaari, kes ei lammutaks oma alluvate ilusat elu, vaid kes seda kindlustaks.
Vene poliitvaatlejad Läänes on kirjutanud, et Putinit ei huvita sugugi sanktsioonid, mis tabavad Venemaa majandust. Teda ei huvita sajad tuhanded haavatud või vigastatud. Teda ei huvita kümned tuhanded tapetud. Sellel tegelasel on oma Suur Idee, mis peab tagama tema igavese säramise Venemaa ajalootaevas, kõrvuti Stalini, Peeter Suure ja teiste idealiseeritud Venemaa tsaaride ja juhtidega.
Idee on N.Liidu/Vene impeeriumi territooriumi “terviklikkuse” taastamine. Nagu oli hiigelsuur idee Adolf Hitleril – taastada pärast Esimest maailmasõda põrmu varisenud Saksamaa suurus – luua Neues Ordnung ehk Uus Kord Euroopas, kus Suur-Saksamaa mängnuks dikteerivat rolli (…vbl ka midagi kaugelt analoogilist Euroopa Liidu “uuele korrale” saksa praeguse ülemjuhatuse all – aga see on juba mõne teise artikli teema…).
Putinit huvitab seetõttu vaid tema isiklik võim ja koht ajaloos ning see pannakse USA ja Briti ühise rünnakuga tema oligarhidest ja tippametnikest kaaslaste ja nende lähisugulaste vastu nüüd ohtu. Vene ülirikkuritel ja kõrgetel riigiametnikel on mida kaotada just tänu ohule, mille on loonud Putin.
Lõpetuseks: sõda jääb seekord ära, kuid ka edaspidi on Ukrainaga seoses Putini (ja Vene šovinistide/natsionalistide) tegelik huvi Ukraina hoidmine hapras olukorras, kuni Kremlile saabub mugav hetk, et sundida see endine liiduvabariik (nagu ta tegi hiljuti Valgevenega) tagasi “vennalike rahvaste ühtsesse perre”. Sest ilma Ukrainata pole Venemaa, hoolimata oma tohutust territooriumist, enam impeerium. See ongi Putini põhiline mure ja …saades Ukraina, laieneb Kremli huvi (istugu troonil kasvõi ülistatud Navalnõi või Hodorkovski), jalamaid Kaukaasiale ja Baltikumile ja siis taas Ida-Euroopa endistele satelliitidele… kui ehk ainult endine Ida-Saksamaa välja arvata.
Siit järeldus: Lääs mängib Venemaaga seda mängu valest otsast. Vaja oleks “peegel”-nõudmisi, seejuures aga mitte mingil juhul tüki haaval kauplemist, vaid samuti ultimatiivse ja tingimusteta täispaketina – jalamaid Vene väed ja paramilitaarsed jõud Donbassist ja Krimmist välja! Kaukaasiast välja (ÜRO peaks nõudma neutraalsete(!) riikide sinikiivrite saatmist Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse), vene “wagnerid” Süüriast ja Aafrikast välja!… Pärast mida, võibolla, räägime relvastuse vähendamisest, õppuste piiramisest, julgeolekust ja ehk ka mõlemapoolsest(!) vägede tagasitõmbamisest… Aga, of course, ilma igasuguse Venemaa õiguseta midagi NATO’le liitlaste kohta dikteerida.
Venelased tahavad olla kõvad poisid ja nendega tuleb siis ka rääkida kõvade poiste keeles. Et messidž kohale jõuaks. Pokkerit võib mängida suliga ainult siis, kui ettenägelik kauboi paneb lauanurgale, oma parema käe alla, laetud Colti. Elik nagu ütleb 1836.a. relvareklaamist pärit USA vanasõna: God Created Men, but Col. Samuel Colt Made Them Equal.
Erik Boltowski