Putini Ühtsel Venemaal ja Reformierakonnal on rohkem ühist, kui viimane tunnistada tahaks

Kunagi oli Venemaa võimupartei Ühtne Venemaa Eesti Keskerakonna koostööpartner ja arvestades Savisaare-Ratase erakonna valitsemisstiili Tallinnas, oli see hingesugulus isegi mõistetav. Tegelikult aga on hoopis Reformierakonnal Putini parteiga väga palju ühist.

Kõigepealt – mõlemad on raudselt võimust kinni hoidvad võimuparteid, kes sulavad kokku riigiaparatuuriga, mehitavad kõike, mida saab, “oma inimestega” ja hoiavad ühiskonda nii oma kontrolli (ja hirmu) all. Kahtlemata on Reformierakonnal Putinilt veel palju õppida, aga nad on tublid õppurid. Muide, “liberaalse demokraatia” kohta on ka rahvusvaheliselt öeldud, et too on pikka aega vaadanud kadedalt totalitaarsete režiimide poole ning hakanud neil mõndagi üle võtma.

Reformierakond on endale loonud teatud imidži, ta on ennast kutsunud ettevõtjate parteiks; ta reklaamib ennast “asjatundjana igal alal”, ta on tegutsenud sageli jõuliselt (eriti pahade asjade puhul); ta on paljudele inimestele võimu ja edukuse eeskuju jne. See on just see, mida on teinud Venemaal Putin.

Läänes kujutatakse venelaste toetust Putinile sageli anomaaliana, mõistmata, mis selle taga on. Pärast segaseid Jeltsini aastaid, mil nomenklatuur ärastas tohutud varandused, Venemaa oli üdini kriminaalne ja rahvas vaesus, tõi Putin Venemaale mingisuguse stabiilsuse tagasi. Venemaa valimiste kohta öeldaksegi, et venelased valivad Putinit, sest nad teavad, mida tema valitsemine tähendab, nad ei taha jälle muutusi, mille tõi Nõukogude Liidu lagunemine.

Reformierakond kasutab sageli loosungit, et Eestis polevat rahvas kunagi nii hästi elanud kui praegu. Vähemalt enne, kui Kreml Ukrainale kallale läks, võis Venemaal sama öelda – suur osa venemaalastest elas kordades paremini kui 1991. aastal. See on lihtsalt arengu paratamatus, kuigi on ka vastupidiseid näiteid, nagu 1804. aastast iseseisev olnud Haiiti neegririik.

Aga asja iva on selles, et vähemalt enne Ukraina sõda elas venelane paremini kui kunagi varem. Ja sõda ilmselt suurt midagi ei muuda, venelased on “õige” sõja nimelt alati valmis lõputult kannatama.

See, kes valib Reformierakonna, ongi tavaliselt (lisaks oravate toiduahelale) tavaline hall eestlane, kes on elule jalgu jäänud (huvitaval kombel moodustavad Reformierakonna toetajatest suure protsendi just nemad), ta tahab reformaritega samastuda, olla edukas nagu nemad, toetades seetõttu valimistel neid, või siis nende käepikendusi Eesti 200-t ja sotse.

Sellised inimesed näevad, kuidas poliitoravad riiki sõja poole kisuvad, kuid mõtlevad siiski: need ju omad eestlased, nad ju ei teeks midagi sellist, ju neil ikka asi kontrolli all on. Nad suruvad pead liiva alla peites maha kahtluse, et tegelikult sõjaks kisubki. Ja nad mõtlevad: kui ma ikka julgeolekumaksu ei maksa, siis tuleb Putin ja hakatakse jälle küüditama.

Reformierakonna valija mõtleb rohepöörde ja tuuleparkide kohta: eks see maailm ikka on muutunud küll, näe korralikku talvegi pole, ju nad räägivad õigust, et me oleme kliima ära rikkunud ja peame nüüd tuulikutele üle minema, elekter on küll hullupööra kallis, aga küll saab kunagi ka odavama elektri, nad ju lubavad.

Reformierakonna valija mõtleb: maksutõus on hull asi küll, kuidas ma küll hakkama saan, aga ju siis on vaja makse tõsta, näe maailm sõdib, kliimat on vaja päästa, energia on kallis, Putin võib tulla – maksame siis ikka need maksud ära, aitame riiki, see ju meie riik, ehk tulevad paremad ajad ja saame jõukamaks jne jne.

Seegi on täpselt Venemaa moodi – oskusliku propagandaga aetakse inimesed segadusse, hirmutatakse nad ära, siis näidatakse ennast ainsa päästjana, kelle käes on võim ehk võimalus midagi reaalselt teha, inimesed sunnitakse psühholoogiliselt olemasolevaga leppima, “õige asja” eest kannatama ja “helgele tulevikule” lootma. Sellele lisandub sisendamine, et kui keegi sellega nõus pole, on see vesi vaenlase veskile ning need, kes sellise võimupoliitikaga ei lepi, vaid nõuavad muutusi nüüd ja kohe, ongi vaenlase agendid. Taoline asi töötab nii Venemaal kui Eestis.

Kui riigis on jõud, kes suudaks nüüd ja kohe midagi paremaks muuta, tõsi küll, läbi suurte muutuste (EKRE), siis see jõud demoniseeritakse võimulolijate poolt ruttu ära, inimesed pannakse temas kahtlema ja teda pelgama (järsku viivad meid NATO-st välja) ning inimesed pöörduvad tagasi nende juurde, kes on neile aastaid valetanud, neid petnud, neid paljaks riisunud, neilt tuleviku võtnud. Põhjus on sama mis Venemaal: neid me ikka tunneme, teame, mida neilt oodata on, järsku uued teevad elu veel hullemaks… Ei, ma siiski ei vali EKRE-t, valin Reformierakonna, on kindlam. Ja asjad jätkuvad hullemuse suunas.

Sellised allaheitlikud inimesed on tegelikult suur oht ühiskonnale, sest nende kaudu saab kergesti totalitarismi kehtestada. Kuna nad on orjaliku mentaliteediga, ei hakka nad vastu, kui kogu nende elu hakatakse kaameratega jälgima; nad on vait, kui valimistulemused peidetakse nende eest tundmatusse arvutimaailma; kui vihakõneseadusega võetakse sõnavabadus ja peagi ei tohi öelda, mida mõtled, arvavad nad, et see neid ei puuduta, see on ikka “pahade” pärast; kui nad harjuvad sellega, et võimulolijad skeemitavad, aga ei vastuta millegi eest jne, siis ongi totalitaarne ühiskond varsti kohal.

Võib täiesti kindel olla, et Venemaal toimuvad need asjad täpselt samamoodi, nagu Reformierakonna juhitud Eestis, kuigi idanaabri juures ilmselt kraadides kangemalt ja seal ollakse juba jõutud päris totalitarismi, Eestis ja euroliidus see alles kogub tuure. Ja inimesed lähevad kõige sellega kaasa, valides endiselt Reformierakonda, sotse, kahesajatajaid, eks Isamaagi on mari samalt varrelt.

Et midagi paremaks muutuks, on vaja võimu juurde valida inimesed, kes tahavad tõsiselt midagi muuta. EKRE oli võimul väga lühikest aega, aga ta alandas makse, alustas riigikaitse tugevdamise, neljarealiste teede väljaehitamise ja veel paljuga, mille tulemused hakkasid vilju kandma alles siis, kui rahvuskonservatiivid olid võimupöördega võimult eemaldatud. Inimestel tuleb lihtsalt julgus kokku võtta ja toetada neid, kes toovad kaasa muutuste tuuled. Ameerika valis Trumpi ja kohe pandi paika, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, pandi seisma hukutav ja Ladina-Ameerika narkomaffiat levitav massisisseränne ning loobuti kliimahüsteeriast.

Reformierakonnaga jätkates aga jõuab siia kui mitte Putin ise, siis vähemalt putinism koos oma totalitarismi (kuigi teisi teid pidi ja teiste nimede all) ja suurvenelusega, kelle esindajaid poliitoravad massiliselt sisse veavad. Reformierakonnast on saanud Ühtse Venemaa filiaal, hingesugulus on liiga hästi märgatav.

Uued Uudised