Puurikana kui marksistliku revolutsiooni sümbol

1985. aastal teatas NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov, et joomine on paha ja juba järgmisel vandus terve ühiskond, et ei salli selle mehe varjugi, kes pitsi tõstab. Keegi vist täpselt ei mäletagi, millal Euroopa Liit rohepöörde maha hõikas, aga ka siis olid kõik päevapealt “rohelised”, nii rootsipank, pakivedaja kui poppi panna tahtev koolilaps.

Sel nädalal kohtus johhaidii-minister Hendrik Johannes Terras (nii võib põllumajandusministrit nimetada nii Eesti 200 hüüdlause kui ka Terrase naljakate juttudega oma põllumajanduskogemustest) loomakaitsjatega ja siis kinnitati ühiselt, et kanu enam puuris pidama ei hakata. Seepeale teatas Prisma, et avaldab toetust loomakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõule, millega planeeritakse keelustada alates 2035. aasta 1. jaanuarist toidumunade tootmise eesmärgil peetavate kanade pidamine puuris.

Siiani Prismas kanade väidetavad vaevad probleemiks polnud, aga kui ekstremistlikud grupid hambaid näitavad ja riigilt rohelise tule saavad, siis tuleb firmadel peale kana-armastus, kuigi nad samas paluvad aega üleminekuks, sest üllatuslikult ei saavat nad kohe puurikanade mune hüljata, vaja olevat enne teadlikkust tõsta ja “vabapidamisega” munadega kohaneda.

Ehk: “Seetõttu leiab Prisma, et tootjatele ja jaemüüjatele tuleks võimaldada järkjärguline üleminekuaeg muudatustega kohanemiseks; välja tuleks toetada toetusmeetmed Eesti munatootjatele uute nõuetega kohanemiseks; kodanike teadlikkust muudatuste ja puurivabade munade eeliste kohta tuleks tõsta läbi selge ja läbipaistva kommunikatsiooni. Osana S-Grupist on Prisma võtnud vabatahtlikult eesmärgi loobuda puurikanade munade müügist 2026. aasta jooksul.”

Muidugi on vaja, et loomi peetaks inimlikes tingimustes, aga selliste asjade puhul on pigem näha, kuidas firmad lähevad kaasa ideoloogilise survega. Liberaalses Läänes on tohutu hulk revolutsioonilisi survegruppe ning looma- ja keskkonnakaitsjad on nende hulgas, kelle võitlusvahendid lähevad sageli terrorismiks kätte. Kui nad väga segast panema hakkavad, siis taltsutab politsei neid päris karmilt, aga üldiselt kattub selliste gruppide ideoloogia väga palju marksismist nakatunud pseudoliberaalse ideoloogiaga, mis on lääneriikides sageli riiklik poliitika.

Hea näide on Greta Thunberg, keda võeti omal ajal vastu nii rahvusvahelistel tippkohtumistel kui ka riigipeade juures, ta sai koguni Helsingi ülikooli audoktoriks, kuid praeguseks on tema kuulsus taandunud ekstremisti tasemele ja tal pannakse sageli ka käed raudu. Tema ideoloogia aga elab kogu Läänes edasi, kuigi on hakanud konservatiivsete pööretega tugevalt nõrgenema.

Survegruppidel on päris karm võitlustaktika, alates tungimisest loomafarmidesse kuni firmade füüsilise blokeerimiseni, kusjuures nad naudivad meedia ja riikliku poliitika toetust. Seetõttu on paljud ettevõtjad ekstremistidele järele andnud ja hakanud “õigesti käituma”, hoidmaks ära majanduslikku kahju. Survegrupid on võimelised ühiskonda üles ässitama, et nad ei ostaks teatud tooteid või tootegruppe ja ettevõtjad kannavad sellest suurt kahju, sestap on liberaalses Läänes väga levinud järeleandmine väikestele agressiivsetele rakukestele.

Ka Eestis on radikaalsed survegrupid üsna sõjakad ja kalduvad ekstremismi. Viimaste lihavõttepühade ajal levitasid nad üleskutset loobuda pärismunade värvimisest ja söömisest ning kasutada ersatsalternatiive. Eestis on märgata radikaliseerumise tugevnemist, kuid mujal Läänes, eriti USA-s, on hakatud tagasi minema mõistupäraste majandamisviiside juurde ning paljud firmad, kes läksid kaasa “mitmekesisuse” “kaasatuse” ja muu taolisega, pöörduvad tagasi normaalse turumajanduse juurde.

Nõrgenema on hakanud ka firmade hirm selliste survegruppide ees. Eestis see alles hakkab mõju avaldama. Loomadele peab looma normaalsed elutingimused, aga hirmutab teatud ühiskonna osa kiire liikumine radikaliseerumise suunas. Meil on vasakpoolne uhhuu-minister põllumajanduse alal, kes valdkonnast midagi ei jaga ja läheb kaasa iga marksistliku algatusega, ning ekstremismi kalduvad survegrupid, kes jõuavad üsna ruttu selleni, et keelavad aiamaa üleskaevamisel vihmausse vigastada.

Kas loomakaitsjad on ideoloogilised ekstremistid? Esmalt vastaks kõhklematult: mida te ajate, mis ajast on loomade kaitsmine ideoloogia? Aga uusmarksism on juba aastaid koondanud oma poliitika ja mõju just sellistele survegrupikestele, revolutsioonilistele rakukestele, kes võitlevad justkui õilsa asja eest, aga mida saab edukalt kasutada traditsiooniliste ühiskondade lõhestamiseks. Kahjuks võib ka puurikana revolutsiooni sümboliks kujundada, nagu USA mustade marksistide “linnapõletamise” sümboliks sai kurjategija George Floyd.

Uued Uudised