Saates “Räägime asjast” olid sel pühapäeval saatejuhtideks Urmas Reitelmann ja Mart Helme, sest alaline eestvedaja Martin Helme on taas ühel oma asjalikul välisreisil.
Alustuseks tuletas Mart Helme meelde president Kaljulaidi ütlust ühel ajakirjanduskonverentsil, et inimesed olevat sujuvalt harjunud sellega, kui neile valetatakse – kuigi riigipea mõtted olid mujal, käib see just siinse massimeedia kohta.
Just peavoolumeediast on pärit nihestunud käsitlused rahandusministri USA-visiidi kohta, millest palus Mart Helme rääkida Urmas Reitelmannil kui suuremal kõrvalseisjal. Kolleeg ütles, et on rabatud Martin Helme haardest, sellest, kuidas ta suutis Eestile oluliste asjadega kaasa haarata USA tippadvokaadid, pidada läbirääkimisi ja jõuda selleni, et trahvirahad rahapesupankadele võivad jõuda Eestisse, kui suuremat mainekahju kannatanud riiki. Eesti ministri saavutused aga on teinud rahutuks teatud inimesed Eestis.
“Juba see, et Nasdaq tervitas Martinit maailma ühel kallimal reklaamipinnal, on tohutu saavutus – nad ei võta mitte igaüht nii vastu,” lausus Urmas Reitelmann.
Mart Helme sõnul hakkas erakond seda visiiti ette valmistama juba valitsusse pääsedes, kuid seda tehti tasahilju, arutades asjatundjatega läbi, kellega kohtuda ja millest rääkida. Tulemused on nüüd näha – Martin Helmega otsitakse üha uute huviliste poolt kontakti, kuid sellest ei saa meedia teada, sest nad on usalduse igati kaotanud.
“Rahapesu polnud ainult pankade-sisene, tegu on süsteemiga ja tõde selgitavad meie partnerid, kelle juurde meie süvariik ei pääse,” märkis Mart Helme. Urmas Reitelmann lisas, et kui asja uurib FBI, on lootust tulemusi saada – Eestis on Lavly Perling öelnud, et meil puuduvat võimekus, kuid tegelikult puudub tahe ja on inimesed, kes ei soovi tõe väljatoomist.
Saatejuhid rääkisid sellest, kuidas Martin Helme algatuse vastu paisati üks advokaadike, kes väitis, nagu oleks koostöö USA-ga rahapesu tausta väljaselgitamiseks põhiseaduse vastane. “See oli ootamatu, et “tõde” sellise külje pealt lasti paista,” nentis Urmas Reitelmann, rääkides ka Õhtulehe pealkirjadest, mille järgi Martin nõudvat miljardeid – asi keerati teema sogamiseks raha peale.
Mart Helme sõnul korraldati põhiseaduse rikkumisele viitamisega Martin Helme vastu infooperatsioon – tegelikult selgitas rahandusminister, et kõik juurdlustoimingud teevad Eesti uurijad, ameeriklaste poolt tuleb asjatundlik abi, kuid Eesti meedia kirjutab sellest, nagu teeks Martin Helme midagi väga halba.
Siseministrist saatejuht tuletas meelde, et rahapesu kogusummana on nimetatud 235 miljardit ja selle kõrval on 1-2 miljardit Eestile mainekahjude eest kaduvväike summa. Ta tuletas ka meelde, kuidas Swedbanki juhid olid külas siin käies täiel määral koostööks valmis, et nii oma kui meie maine puhtaks pesta – erinevalt näiteks Danske Bankist, kes ajab süü Eesti kaela – võib-olla osaliselt isegi õigustatult.
Urmas Reitelmann tutvustas üht mõistet, milleks on “prestitutsioon” (prestitution) – see tähendab ühendit sõnadest “press” ehk ajakirjandus, ja “prostitutsioon”. Seda sõna kasutatakse kogu maailmas peavoolumeedias töötavate ajakirjanike kohta, kes tegutsevad kellegi huvides ja on minetanud igasuguse ajakirjanduseetika – ja neid on Eesti ajakirjanduses kindel enamik.
Mart Helme rääkis ühest noorest ajakirjanikust, kes rääkis talle, kuidas püüab tööd südametunnistuse järgi teha, kuid kuuleb ikkagi, et toimetus käseb teistmoodi kirjutada. Urmas Reitelmanni sõnul kannatab meedia loetavus just pressiprostitutsiooni kaudu ja see sunnib ajalehti endi kokku tõmbama.
Urmas Reitelmann kirjeldas Eesti peavoolumeedia poliittellimuslikku siseturundust läbi aegade. Esimesel korral kujundati kooseluseaduse ümber “õnnetute” päästmise oreool, kaasati propagandasse arvukalt “eksperte” ja teatati, et omasooiharate tunnustamine päästvat Eesti maine.
Teisel korral oli selleks kallis, raiskav ja vähetulus Rail Baltic, mille ülistamine käis taas ühte väravasse. Täna on päevakorral pankade poolt kinni makstud kampaania teise pensionisamba “lõhkumise” vastu, kuhu on kaasatud jällegi nii “eksperte” kui poliitikuid. Selles võtmes ongi kokku saanud ajalehtede sisuturundus ja “prestitutsioon”.
Urmas Reitelmann meenutas minister Kert Kingo esinemist Riigikogu ees valitsuse infotunnis, kus ta küsis opositsiooni saadikutelt: “Kust te selle info võtate? Lugesite lehest? Miks te minult ei küsinud?” Mart Helme sõnul teeb ajakirjandus infooperatsioone lugudega, millel on sisule mittevastav pealkiri, edasine tekst aga on tasuline – nii kujundatakse avalikku arvamust.
“Siin näemegi president Kaljulaidi öeldut, et inimesed harjutatakse ära valedega – nad ei hakka kalli raha eest tasulisi artikleid tellima, ja pealkirjade järgi otsustades langevad nad libauudiste võrku – kommentaariumist on näha, et paljud pole peale pealkirja midagi muud lugenud,” märkis Mart Helme. Urmas Reitelmanni sõnul on ka klikkidel olemas oma rahaline ekvivalent ja valetavate pealkirjadega teenivad ajalehed endale amoraalselt raha.
“Toimetustes on see tavaline, et laimav artikkel on juba valmis, siis helistatakse inimesele, et saada talt mingit tsitaati, mitte aga tema mõtteid, ja sobitatakse see tsitaat ideoloogilisse konteksti,” kirjeldas Urmas Reitelmann. Mart Helme sõnul teavad poliitikud juba, kellega on üldse mõtet rääkida ja kellele ajakirjanikest on vaja ainult üht lauset, sest lugu sellest, milline tõbras on intervjueeritav, on juba sisuliselt valmis.
Samas on ka ajakirjanikke, kes tahavad infoallikaid hoida ja kirjutavad kokku enam-vähem normaalse loo. Kuid üldiselt on ajakirjandus pahatahtlikult kõigeks valmis – nii on mängu kaasatud posija tasemel “kehakeele-eksperdid”, kelle jutt teeb kõnealustest väärakad.
Urmas Reitelmann nentis, et inimeste meediatarbimine on muutunud, nad on tänu peavoolumeedia kallutatusele muutunud umbusklikumaks ja selle all kannatab ka lehtede loetavus. “Tehke ajakirjandust, mida tahetakse lugeda – siis ei kalline ka kodukanne,” soovitas ta.