30.09.2018
Üks Eesti poeg sai oma rahva tunnustuse.
Pühapäevases saates “Räägime asjast” oli saatejuhtidel Mart ja Martin Helmel esmakordselt sel hooajal külaline ja selleks oli äsja EKRE-ga liitunud ajaloolane Jaak Valge, kes tuli rääkima vapsidest.
Alustuseks tuli külalisel selgitada, mis motiveeris teda EKRE-sse astuma. Jaak Valge sõnul on praegu murranguline aeg, kus Eesti ja Euroopa on teelahkmel, ja tema tahab kaasa aidata, et meie riigi areng läheks õiges ehk selles suunas, mis oli 1989-1991. aastatel, mil ta oli ERSP liige.
“Pärast taasisesisvumist pühendusin ma rohkem erialasele tööle, sest sel ajal läks kõik õigesti, aga 15 aastat tagasi hakati kõrvale kalduma meie põhiseadusesse kirjutatud eesmärgist, eesti keele ja kultuuri kestvuse tagamisest,” rääkis Jaak Valge. “Nüüd on sisseränne suurenenud ja eestlaste osa vähenenud – me oleme hakanud peaeesmärgist eemale libisema.”
Saatekülalise sõnul peaks riik nüüd näoga rohkem ühiskonna poole olema, kuid õiget suunda pole tagasi pööratud, ja ainus, kes seda tahab teha ja suudabki seda, on EKRE. “Ainus dilemma oligi, et kas liituda EKRE-ga või vaadata jätkuvalt kaugemalt,” selgitas ta.
Mart Helme lisas, et hiljuti liitus rahvuskonservatiividega üks ERSP asutajatest Eve Pärnaste ja selle erakonna inimesi on EKRE-s teisigi, kuigi tervikuna liituti omal ajal hoopis Isamaaga.
Jaak Valge põhiteemaks aga olid vabadussõjalased, nende liider Artur Sirk ja hiljuti temale Amblas avatud mälestussammas. “Sirk oli vapside sisuline liider ja ausambaga lunastati eestlaste auvõlg tema ees,” ütles ajaloolane, kes tunnustas ka Riigikogus loodud vabadussõjalaste rehabiliteerimise gruppi, mis tegutseb poliitilistest erimeelsustest hoolimata selle teema kallal ühtselt.
Saatekülaline rääkis, et vapside maine on nende vastaste propaganda tõttu olnud põhjendamatult madal, kuigi tegu oli suure poliitilise jõu ja rahvaliikumisega, kellest suurem on olnud vaid Rahvarinne. Tema sõnul on inimeste teadvust mõjutatud juba 1933. aastast, mil Nõukogude Liit kleepis vapsidele Eesti sotside kaudu külge fašistide sildi. Hiljem võttis selle üle autoritaarne võim ja 1940. aastast kommunistid.
Hiljem on vapse vääralt kajastanud näidanud ka pagulaseestlased, kellel oli vaja Eesti riiki heas valguses näidata. Muidu aga olid vapsid Jaak Valge sõnul rahvusmeelsed idealistid, kes tahtsid, et poliitikud muutuksid vastutustundlikumaks. “Nad ei soovinud autoritaarset režiimi, vaid nende programm nägi ette presidendi ja parlamendi otsevalimised ning rahvahääletuste korraldamise – selles pole midagi fašistlikku, vapsid tahtsid demokraatiat täiendada, mitte lammutada,” sõnas Valge. “Sirk tahtis eetika uuele tasemele viia, ta ei soovinud mitte erakondi, vaid kartellierakondade saamahimu ja kildkondlikkust kaotada.”
Artur Sirgu poliitilise realiseerumise aeg jäi lühikeseks, kuid temast sai vastupanu sümbol. Tema üheks veaks sai see, et kuna Sirk soovis võitlust rahumeelsete vahenditega, siis ei näinud ta läbi vastaste riukalikkust, vaid pidas neid aumeesteks.
Selle Jaak Valge mõttekäigu peale kinnitas Martin Helme, et tänased rahvuskonservatiivid seda viga ei tee. Ta tuletas ka meelde, et vapsid enamasti pagulusse ei jõudnud, sest Pätsi valitsus represseeris nad, sulges vanglatesse, ja tema järel võimu haaranud bolševikud lasksid nad lihtsalt maha. Mart Helme lisas, et ka vapside endi sisemist infot pole olemas, seda tuleb kildude abil kokku panna. Martin toonitas veel, et sõna “erakond” vastandub täna sõnale “ühiskond”, ja tema arvates sobiks kartelliseltskondade kohta paremini sõna “partei”.
Edasi aga läks jutt Artur Sirgu saladuslikule surmale ja Jaak Valge sõnul pole ei tema enesetapp ega mõrv ei tõestatud ega veenvad. Enesetapuversiooni kummutavad Sirgu julgustavad kirjad ja telefonikõned naisele ja tütrele Soomesse, ning ohvitser poleks enesetappu teinud ka 8,5 meetri kõrguselt alla hüpates – sõjaväelastel on selliseks puhuks relv.
Mis aga puutub poliitilisse mõrva, siis on Jaak Valge püüdnud kilde kokku panna, kuid tugineda pole eriti millelegi. Üks Läände põgenenud poliitilise politsei töötaja on ühes Saksa pagulaslaagris nimetanud võimalike mõrvarite nimesid, ja ajaloolane on uurinud, kas need inimesed võisid sel ajal Eestist lahkuda. Ta on leidnud kolonel Villem Saarseni nime, kes ületas selle aja paiku Eesti piiri, kuid ta oli ka sõjaväeatašee Lätis ja Leedus. Tol ajal oli Euroopas liikumine tehniliselt raske, ületada tuli mitmeid piire ja vaja oli viisasid, et Luxembourgi jõuda.
“Päts oli pragmaatik, ta ei ajanud oma vastaseid mööda Euroopat taga, nagu Stalin, kes lasi valgekaartlasi tappa – kui ta nägi, et Sirgust enam ohtu polnud, olnuks ta võimeline temaga kokkuleppeid sõlmima,” tõi Jaak Valge välja ühe arvamuse. Ta rääkis, et 2015. aastal Luxembourgis käies avastasid nad, et Sirgu toimik on tühi, ainult kaaned on järel, ja ei saanud ka seda teada, kes toimikut viimati kasutas – see teeb mehe surma veelgi salapärasemaks.
Mart Helme arvates ei saa välistada Eesti poliitilise politsei ja teiste luurete koostööd. Naastes aga Sirgu mälestamise juurde, ütles ta, et vapside rehabiliteerimise teel on sammukese edasi jõutud. Mis aga puutub Sirgu mälestusambasse, siis hoolimata riikliku bürokraatia naiivsetest ja tahtlikest katsetest selle püstitamist takistada, sai see üles ilusasse kohta, korrastatud parki pastoraadimaja ees, kus kalmistu külastajad saavad lilli ka temale viia. Või nagu ütles ausammast õnnistanud kirikuõpetaja: “Tahtsime parimat, aga välja tuli veelgi parem!” Sirgu monumenti suunas EKRE kahel aastal ka niinimetatud katuserahasid.
Martin Helme tuletas meelde, kuidas Vene riik ostis pärast Pätsi ja Laidoneri riigipööret enda jaoks üles käsilasi, kes aitasid hiljem kaasa hääletule alistumisele. Jaak Valge nentis, et Nõukogude luure võimekust kahe sõja vahel on pisut üle hinnatud – nende infoallikad Eestis olid nõrgad, kommunistid küll saatsid läbi NLiidu saatkonna infot siseolukorrast, aga neil polnud sellele erilist juurdepääsu. Lisaks nõrgendasid bolševike luuret 1937-1938. aasta repressioonid, kus hukatud tšekistid viisid endaga hauda kaasa palju infot.
Muide, 1940. aasta riigipöörde järel üritas Nõukogude luure uurida seda, kas Päts sai Vene naftakompaniilt tasu, kuid keegi seda ei teadnud, sest asjaosalised olid juba hukatud. Küll aga võisid Nõukogude kulla pesemine Eesti pankades ja töö naftakompanii juriskonsuldina mõjutada Pätsi tegevusi. “Ta arvas, et mängib venelased üle, aga 1939-1940. aastal tegeles Eestiga juba kõvem seltskond, suurema analüüsivõime ja otsustamisõigusega,” rääkis Jaak Valge.
Martin Helme ütles, et ilmselt polnud Päts ainus, kes arvas, et trumpab venelased üle. Mart Helme tõmbas paralleelid tänasesse päeva, kus on samad ohud – vapside liikumise hävitamine viis hääletu alistumiseni, kusjuures manipuleerinud inimesed väitsid, et see oli pragmaatiline otsus, muid valikuid polevat olnud.
Jaak Valge arvas, et kui vapsid oleks 1939. aastal olnud otsustamise juures, oleks need otsused olnud teistsugused – tegelikult otsustati alistumine juba 1934. aastal, mil kõrvaldati üks oluline vastupanujõud.