20.12.2021
Urmas Espenberg
„Taassünd“ Urmas Espenberg, Kentaur 2021, 855 lk.
Selle aasta 20. augustil Eesti Vabariigi 30ndaks taasiseseisvumise päevaks ilmus Urmas Espenbergilt parlamendiromaan „Taassünd“. Filosoofiadoktor Tiiu Pohl kirjutab, et kuigi ringkondades ollakse asjaga kursis, pole teost tema mahukuse tõttu kerge retsenseerida. Nii suurejoonelisi raamatuprojekte tuleb tänapäeva kiireloomulises ja pealiskaudses digiühiskonnas ette harva. Ikkagi 855 lehekülge teksti, tõsi heas suures ja kergesti loetavas kirjas. Lähimast minevikust meenub vaid Savisaare Peaminister ja toogi tuhandeleheküljeline „tellis“ sisaldas palju fotosid ning dokumente. Antud juhul on aga tegu täisromaaniga.
„„Taassünd“ on sümboolne, ilukirjandusliku vormi kaudu esitatud reaalne ajalugu aastatel, mil Eestis vähenes konservatiivsete väärtuste osatähtsus kriitilise piirini ja esile tõusid rahvusriiki, kultuuri, usku ja traditsioonilist perekonda ekstirpeerivad ideed ning vastavad poliitilised jõud ja nende tegevus,“ kirjutab Pohl.
„Mahuka töö eesmärgiks ei näi olevat püüet lihtsalt kronoloogilis-ajaloolist tühimikku täita, ühekülgselt poolautobiograafilist ilukirjandust edendada või otsida taga ammukadunud aegu ja radu nagu seda omal ajal tegid Marques ja Carpentier, pealegi räägitakse lähiminevikust. Juunis nägi ilmavalgust teinegi lähiajalugu käsitlev raamat „Välisminister“, kuid see Urmas Reinsalu lugu oli puhas dokumentaaljutustus. Näib, et fiktsioonilise „Taassünni“ puhul polegi nii oluline kus lõpeb ajalooteadus, dokumentaaljutustus, poliitiline belletristika ning algab ilukirjandus? Sest raamatu aluseks on oluline tükk lähiminevikust, Eesti riigi ja kultuuri püsimisele väga murdelist aega, mille edasiandmiseks on autor kasutatud ilukirjanduslikku vormi.
Espenberg on varemgi katsetanud eesti tekstiloome piiridega, kuid erilist ühiskondlikku tunnustust pole see talle toonud, sest žanriloome ja lugeja vastuvõtupiiride kompamine – üleva ja madala, fiktiivse ja dokumentaalse, erootilise ja filosoofilise, fakti ja fantaasia kokkusulatamine on üsna raske ja tänamatu kunst. Autorit ei pruugita mõista, tema eesmärkidest aru saada, kuigi kirjutatu haarab kaasa. Näib, et seekord on asi paremini õnnestunud. Ega asjata öelda, et harjutamine teeb meistriks ja et tegu on ju autori kümnenda raamatuga, siis on tunda teatud küpsust. Enam ei takerduta teatud detailide kirjeldamisse, vaid pigem terviktulemusele.
„Taassünnis“ on huvitavalt, terviklikult ja selgelt eristuvad süžeed põimunud olustikuliste ja igapäevaste riigikogu tegemistega, poliitilis- filosoofiliste mõtiskluste ning romantilisemate arengusuundadega. Kuid romantikasse ja tegelaste fantaasiatesse löövad selge joonena sisse armutu argipäev ja vääramatud faktid nagu näiteks riigikogu istungid ja nende stenogrammid.
Riigikogu ja selle tegevust kajastava romaani peategelaseks on keegi Victor (lad. keeles – võitja), üks üsna rahvusvaheline mees oma teekonnal Eesti päevapoliitikasse. Tema abikaasa nimi aga „juhtumisi“ Victoria. Niisiis nais-võitja, ajastu vaim ja suundumus. Nimed näivad autorile olevat olulised sümbolid ja antud juhul on meil siis tegu ilmselt win- win perekonnaga. Pikas kirjatöös eksisteerib samuti palju reaalpoliitikuid, keda esitatakse muudetud nimedega ja see on asja pluss, sest igal ajastul leidub oma Pätse, Tõnissone, Sirke, Savisaari, Ansipeid ja lõpuks polegi nimi nii oluline. Poliitika olevat siiski kollektiivne kunst. Mõned neist mitmekümnetest tegelaskujudest, organisatsioonidest ja meediaväljaannetest on kergemalt äratuntavad, teised jälle vastupidi, nõuavad pigem peamurdmist. Victori silmade kaudu jälgitakse ja analüüsitakse Eesti Vabariigi kõige tähtsama institutsiooni Riigikogu, nö sisemist elu. Näidatakse, kuidas toimib Eesti Vabariigi parlamendi köögipool ja kodukord, kuidas inimesed töötavad, kuidas seadusi arutatakse ja vastu võetakse või tagasi tõrjutakse. Märgatav on poliitikute silmakirjalikkus, samuti erinevad vastuolud rahvasaadikute, erakondade tagatubade, parlamendi ja rahva vahel. Ampluaast ei jäeta välja isegi parlamendi töötajad ja ametnikke, samuti Toompea lossi sisearhitektuuri ning paljut muud põnevat. Toimuvad kirglikud ideoloogilised, poliitilised ja emotsionaalsed konfliktid mis on ehk tavalugejale suhteliselt latentsed, aga seda harivamad. Samas kui internetist või TVst riigikogu istungitele kaasaelaja saab omakorda hea annuse äratundmisrõõmu.
Sada aastat tagasi olid Riigikogu kooskäimised kindlasti veelgi avatumad, veelgi dramaatilisemad, komöödiast tragöödiani välja. Toimusid ju sõjad ja revolutsioonid ning see kõik kajastus ka Toompeal. Ajaloo annaalidest kuuleb-näeb-loeb erinevate teemade käsitlusel ägedaid protestihüüdeid, käteplaginat, vilistamisi, jalgadega trampimist, isegi istungitesaalist saadikute füüsilist väljaviskamist, löömist ja lausa politsei kutsumist. Tänapäeval tehakse ainult lastepaugutiga mürtsu ja lehvitatakse erinevaid plakateid. Protokoll ja sisekord on jäigem, kuid romaaniski juhtub kirglikke episoode nagu näiteks happening „püha Arkadi veega“ ja Himmleri Homoseksuaalsusest sattumist ühel kenal hommikul iga saadiku postkasti, liiati koos Waffen-SS pastakaga, mida nii mõnigi neist hajameelsusest veel hulk aega rinnataskus kannab.
Rahvuslik-konservatiivse meelsusega Victori-liini muhedale ning kergelt iroonilisele armu- ja tööelule vastandub parlamendi liberaalse uustulnuka Joosep Kukemelgu täiesti ultravaba, nn meri põlvini elustiiliga süžeeliin. Viimane osaleb aktiivselt poliitilistes intriigides ning vahetab naisi nagu kindaid olenemata nende nahavärvist, rahvusest ja usutunnistusest. Samas põhineb Taassünd rohkel dokumentaalsusel. Elulisus müüb jätkuvalt, sest rahvas tahab teada kuidas asjad päriselt on ja selle kirjeldamine vajab usutavust ning ausust. Möödunud sajandite romantism, realism ja muud voolud enam ei töötaks. Nõutakse, et autor oleks ise sündmuste keskel. Ja on üsna veenev, et nii see ka on. Victor on töötanud suure hunniku bürokraatlike paberitega ja need sügavuti läbi analüüsinud. Kokkuvõtvalt näeme enda ees avanemas kolme domineerivat ja ühtlasi probleemset teemat. Fookuses on esiteks Eesti rahvusriigi jätkusuutlikus ja eksistents üldse koos teda permanentselt saatva rahvastikukriisiga. Teiseks, eelmisega igati seonduv rändekriis Euroopas ja selle ajaloolised õppetunnid ning kolmandaks poliitilised ideoloogiad. Kõrvuti (uus)liberalismi, (uus)marksismi, globalismi, islamismi, putinismi, jne. ideoloogitega tõstetakse raamatus kilbile rahvusriiklikud ja konservatiivsed väärtused ning põhjendatakse nende olulisust Eesti püsimajäämiseks.
Ideoloogiad on analüüsi seisukohalt kõige komplitseeritum sotsiaalteaduste valdkond üldse. Paarsada aastat on õpetlased vaielnud ainuüksi selle üle, kuidas üldse defineerida ideoloogiat. Suuremate debattide tulemusena on elu- ja maailmakäsitlused siiski enam-vähem reastunud. Paljudes teaduslikes väljaannetes ja akadeemilistes õppematerjalides tuuakse esimesena tavaliselt niinimetatud meta-ideoloogia – liberalism ja selle allvariandid ning väärtused nagu „vabadus“, „võrdsus“, „tolerantsus“ ja uuemas leksikas „euroopalikud väärtused“, „inimõigused“, jne.). Samas esitab konservatiivne ideoloogia, sh eriti neokonservatiivne suund peamiste väärtustena perekonda, religiooni, rahvast ja selle kultuuri ning rahvusriigi säilumist ja tugevnemist. Espenbergi töös on ehk kõige teravamalt on tunda suure vabaelamisega uusliberalismi ja rohkem reglamenteeritud või piiritletud uuskonservatismi kontradiktoorsust.
Kõigi kolme teema käsitluse juures ei ole piirdutud vaid Eesti ja kaasajaga. Taassünnis mõtestatakse ja võrreldakse rahvaid, rahvust, rändeid ja konservatiivseid väärtusi analoogselt maailma teistes riikides ja regioonides toimuvaga. Toimugu sündmused Balkanil, Aafrikas või mujal. Euroopa Liitki moodustab olulise osa raamatust. Autor vaatleb Brüsselis vaetavaid üldisi poliitilisi orientatsioone, seal tehtavaid otsuseid ning seda kuidas need mõjutavad ühe ääremaal asuva väikeriigi (Eesti) ühekülgselt poliitilist ja muud elu.
In fine, Urmas Espenbergi raamat „Taassünd“ ei ole lihtsalt autobiograafia, memuaarid või mälestuste kogumik. „Taassünd“ on sümboolne, ilukirjandusliku vormi kaudu esitatud reaalne ajalugu aastatel, mil Eestis vähenes konservatiivsete väärtuste osatähtsus kriitilise piirini ja esile tõusid rahvusriiki, kultuuri, usku ja traditsioonilist perekonda ekstirpeerivad ideed ning vastavad poliitilised jõud ja nende tegevus. Suuremahulisel tööl on kindlasti laiem ajalooline, ilukirjanduslik ja kulturoloogiline väärtus.“
Tiiu Pohl
PhD (filosoofiadoktor)