22.08.2020
Kooritsa luulud.
„Päevalehes ilmus Vahur Kooritsalt tore lugu konservatiivsuse muutumisest ja lagunemisest. On see tekst nagu on, aga lõpp kukub ikka täiesti ära.
Koorits õpetab: „Kuidas aru saada, et tuttav hakkab radikaliseeruma?
Kõigepealt jagab ta sotsiaalmeedias paremäärmuslike portaalide linke, sest „seal on palju tõtt”. Inimene hakkab rääkima neomarksismist toonil, nagu Karl Marx tõuseks peatselt hauast ja Eestimaa Kommunistlik Partei võtaks oma maja välisministeeriumilt tagasi. Ta räägib lõputult homoseksuaalsusest, transsoolisusest, „homoideoloogiast” ja „homoteerullist”.
Ta hakkab postitama sotsiaalmeediasse materjali USA unustatud nurgakestes peetavast võitlusest, mis talle millegipärast väga korda läheb, kuigi ta pole seal kunagi käinud.
Kui asi on juba jõudnud selleni, et ta seletab kõike halba Sorose või mõne teise inimese vandenõuga, siis on radikaliseerumine juba lootusetult sügav.“
Oma ladusa ja intrigeeriva sõnastusega on selline tekst kindlasti mõjuv. Kui aga lisaks lugemisele vaevuda ka loetule mõtlema, ilmneb kohe ka sellistele demagoogiatele nii omane peidetud loogikaviga – „unustatud“ on sündmuste reaalne ajaline järjestus.
Sama „loogikat“ kasutades võiks ju kirjutada „ajaloolise“ essee sellest, kuidas eelmise sajandi alguses paljud Eesti noormehed populistliku ajupesu tagajärjel sedavõrd radikaliseerusid, et lõpuks jõudsid välja sellise vägivaldse äärmuslikkuseni, et jätsid kooli pooleli ja relvadega venelasi tapma. Sest selline asi ju TÕEPOOLEST juhtus! Kuidas meile meeldiks selline ajalookäsitlus?
Või äkki vaatleks juhtumeid hoopis loogilisel ajaskaalal, meenutaks sündmusi, mis toimusid ENNE meie poiste „radikaliseerumist“ ja mille tõttu nad sellise „äärmusliku“ tegevussuuna valisid.
Just samasugust sündmuste järgnevust oleks mõistlik kasutada ka tänaseid nähtusi vaadeldes. Mis oli enne, mis järgnes? Miks ja mille tõttu miski aset leidis?
Paremäärmuslike portaalide linke ei hakkaks mitte keegi sotsiaalmeedias jagama, kui suured peavoolu meediamajad kajastaksid elu objektiivselt. Nagu me teame, on tõde peaaegu alati kusagil „keskel“ ning kui massimeedia on ilmselgelt viltu ühte äärmusse, siis on teise äärmuse „tõe“ esile toomine puhas paratamatus, et analüüsival lugejal oleks võimalik kahte äärmust kõrvutades see „keskkoht“ üles leida.
Millal hakati rääkima homoideoloogiast ja muudest seksuaalvähemuste aktsioonidest? Või küsime nõnda – mis oli ENNE, kas „homoteerulli“ üle kurtmine või pealetükkivad geiparaadid, homofestivalid, samasooliste nõudmised eriõiguste saamiseks jms? Mitte keegi ei „jauraks magamistoateemadest“, kui üks seltskond ei oleks toonud oma suguelu agressiivselt tänavatele ja meediasse.
Mis USA-sse puutub, siis ma arvan, et selleteemalised postitajad ei pea (erinevalt Kooritsast) Seattle’it, Chicagot jt suurlinnu „unustatud nurgakesteks“ ja taas – sealsetest võitlustest räägitakse lihtsalt sel põhjusel, et need reaalselt toimuvad. Ning „korda läheb“ see meile just samamoodi, nagu mistahes hiiglaslikud vägivallasündmused kustahes maailmas.
Mis puudutab Sorost, siis on samal pinnal põhjust küsida, kas mõni „äärmuslik“ konservatiiv võtaks üldse tema nime suhu, kui ta reaalselt ei oleks rahastanud normaalse inimese jaoks pehmelt öeldes kahtlaseid projekte ja liikumisi.
Jah, ajakirjanduses on küll moodi läinud, et midagi justkui ei olegi, kuid kirjutatakse ikka. Tavainimestel on siiski tegutsemiseks ja rääkimiseks tarvis mingit eelnevalt tegelikult juhtunud „asja“.
Kõik see, mida Koorits nimetab radikaliseerumiseks, on kõigest normaalne, inimlik ja adekvaatne reaktsioon reaalselt toimunud või toimuvatele sündmustele ning arengutele.
Kui märkate, et muidu igati ontlikult ja rahumeelselt mustendanud põllumaa hakkab äkitselt aurama, siis ei maksa kahtlustada mulla radikaliseerumist. Lihtsalt – Päike tuli välja.
Muide, ÕS annab muuhulgas sõnale „radikaalne“ ka sellised sünonüümid – „põhjalik, juurteni minev; uuenduslik“. Kas ei kõla üsna positiivselt?“
Priit Tali, kolumnist