Kuna minu vastulause Liisa Kamsi kirjasulest 12. jaanuaril ilmunud loole1 Postimehe võrguväljanne avaldama ei soostunud, siis avaldan selle rahvuslik-konservatiivses portaalis Uued Uudised.
Ma alustan suuresti emotsioonide najale püstitatud arvamusloo haritud ja erideeritud arstitudengist autorile meeldetuletusega, et Eesti ühiskonna debatilaual asetseb ikkagi kooseluseadus, mitte homoabielu. Teine põhjus, miks ma käesolevat vastuarvamust kirjutan, on Liisa Kamsi poolt kasutatud statistika moonutamine, valesti tõlgendamine ning kontekstist väljarebimine.
„Ma tahaks igale eestlasele ja ka teistele maailmakodanikele südamele panna, et nad mõtleks, miks nad ühe või teise inimese arvamust kuulda võtavad ja uuriks, millel põhineb autori arvamus.“
Sisuliselt alustab arstitudeng omaenda arvamuslugu kohe üleskutsega mõtestada enda jaoks lahti, miks peaks keegi üldse kuulda võtma seisukohti, mis ei ole Liisa Kamsiga ühiselt meelestatud. Samuti on lõppu lisatud ka meeldetuletus välja uurida, millise sildiga oleks parasjagu kõige kohasem Kamsi tõemonopoliga konfliktis olevate statistikate mittemõistmist põhjendada. Kas hariduse puudujäägiga, sallimatuse või raske lapsepõlvega?
„Kas igasugune kooselu mõte kaob, kui pole plaani lapsi saada?“
Seal, kus järglaste saamine on põhimõtteliselt võimatu, on abielu irrelevantne ja mittevajalik. Sõna „põhimõtteliselt“ on seotud definitsiooni endaga, mitte mõne erandjuhuga. Niisiis, kui õuna sees on uss, ei ole see uss osa õuna definitsioonist. Antud eriolukord ei muuda seda, mis on õun põhimõttes.
Väänata mõisteid enda nägemuse järgi peegeldab isiku irratsionaalsust. Inimesed suhtlevad mõistete ning definitsioonide põhjal. Ühtlasi luuakse ka seadusi definitsioonide alusel ning kui puudub austus toimida kindlaksmääratud definitsioonide raames, pole võimalik head seadust luua.
Impotentsed ning viljatud indiviidid ei muuda abielu printsiipi, sest mehe ja naise vahel on järglaste saamine põhimõtteliselt alati võimalik – just nimelt see võimalus ongi stiimul, mis andis abielu institutsioonile seaduse näol sünni. Kui järglaste saamine on aga võimatu, nagu näiteks kahe mehe või kahe naise vahel, ei räägi Kams millestki, mis on võimatu läbi juhuse, vaid mis on põhimõtteliselt võimatu. Öeldes, et abielu printsiipi on võimalik mõista ka väljaspool sigimisvõimet, on Kams selle määratlust moonutanud sellisel kujul, et ühtlasti kaob ka vajadus käesolevale institutsioonile.
„Californias tegutsev psühhoterapeut Dr. Fran Walfish on oma praksise jooksul puutunud kokku nii samasooliste kui ka heteroseksuaalsete vanemate lastega ning on tõdenud, et mõlemal juhul pakutakse lastele võrdselt toetavat ja tervet keskkonda.“
Ameerika Ühendriikides 2012. aastal läbi viidud Sotsiaalteaduste Uuringu „How different are the adult children of parents who have same-sex relationships?“ (Kui erinevad on täisealiseks saanud lapsed, kes on kasvanud samasooliste kooseludes) statistika raames ilmnes selge kontrast traditsioonilises perekonnas ning lesbiperes kasvanud võsukeste majanduslikus ning psühholoogilises erinevuses täiskasvanuna. Sotsiaaltoetustest elatunud traditsioonilise koosseisuga perede osakaal oli 17%, samas kui lesbiperede puhul küündis see näitaja koguni 69%-ni. Töötute osakaal: tavaperede järglased 8%, lesbiperede võsukesed 28%. Seksuaalset ärakasutamist vanema või teise täiskasvanu poolt olid kogenud 2% lastest tavaperedest, 23% lesbiperedest.
Toetavas ja terves keskkonnas üles kasvamise väidet samasooliste perede näol murendab veelgi enam USAs 1992. aastal läbi viidud uuring „The Proportions of Heterosexual and Homosexual Pedophiles Among Sex Offenders Against Children“ (Heteroseksuaalide ja homoseksuaalide propotsioon seksuaalsetes rünnetes laste vastu). Olgugi et homoseksuaalid on kaduvväike kildkond ühiskonnast oma kahe protsendiga, moodustavad nad ebaproportsionaalse suure ühe kolmandiku laste seksuaalsetest ärakasutajatest. Statistiliselt rääkides tähendab see, et seksuaalse kuriteoga lapse vastu on hakkama saanud iga teine homoseksuaal. Põhjusel, et inimeste mõtteid ei ole võimalik lugeda, jääb meil üle vaid oletada, kui palju on veel neid, kes on kalduvustega pedofiiliale, kuid ei ole akti sooritanud või veel vahele jäänud.
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna parlamendiliikme Jaak Madisoni tsiteerimine enda emotsionaalse uusmarksistliku demagoogiamulli õigustamiseks on juba iseenesest väär. Siinkohal olen kohustatud haritud ja loogilisele mõtlemisele tuginevale tudengineiule esitama palve avada Eesti Õigekeelsussõnaraamat sõna „hälve“ juurest. Kuni kaheprotsindilist seksuaalsete erivajaduste ning perverssustega fraktsiooni ühiskonnast on igas mõttes korrektne defineerida kui normaalsusest kõrvalekallet. Kontseptsioonide reformimisel vastavalt omavolilistele kapriisidele ei ole mitte mingisugust seost ratsionaalselt mõtleva indiviidiga.
„Tahaks siinjuures rõhutada, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on välja öelnud aastakümneid kestnud epidemioloogiliste ja psühholoogiliste uuringute põhjal, mis puudutavad vaimset tervist ja seksuaalset orientatsiooni, et homoseksuaalsust ei saa klassifitseerida vaimse häirena.“
Ameerika Ühendriikides eemaldati homoseksuaalses vaimuhaiguste nimistust 1973. aastal, millele eelnes aastatepikkune lobitöö. Antud otsust tuleks kriitiliselt võtta, sest kindlasti oli käesoleva otsuse läbiminekul oma roll mängida ka ekstreemsetel aktivistidel, kes Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni miitingutel vägivallatsesid ning komitee liikmeid tihtipeale lausa surmaga ähvardasid. Geikommuuni jaoks tollal võidu toonud juudist psühhiaater Frank Kameny aga ei piirdunud mitte ainult homoseksuaalsuse aktivisti rolliga, vaid seisis ka selle eest, et loomade ja inimeste vaheline seks peab olema võõrandamatu õigus.
„Ajakirjas Human Reproduction on avaldatud uuring, kus autorid võrdlesid samast soost paaride lapsi heteroseksuaalsete vanemate lastega. Uuring ei tuvastanud erinevusi laste soorollide arengus ega sool põhineval käitumisel (lisaks ka näiteks mänguasjade jt tegevuste eelistamisel puudusid erinevused).“
Siinkohal tuleksin tagasi juba ennist mainitud Sotsiaalteaduste Uuringu kokkuvõtte juurde, mille sihtgrupiks olid tavaperedes, koos üksikvanematega ning homoperedes üles kasvanud võsukesed. Olgugi et silmnähtav erinevus kujunes välja juba üksikvanema pere ning traditsioonilise pere kasvatustulemuste vahel, on see vahe võrreldes homoperedes sirgunute probleemidega ikkagi marginaalne. Näitajate osas edestavad homoperede lapsed silmnähtavalt teisi riigiabi saamise, töökoha puudumise, enesetapu planeerimise, hiljuti või parasjagu raviteraapias osalemise ning suguhaigustesse nakatumise osas.
„«Propageerimine» ja «võimendamine» toimuvad, kuna osa ühiskonnast ei tunne kohati end teiste (siinkohal heteroseksuaalide) kõrval võrdsena. „
Ajaloos ei ole mitte miski takistanud homoseksuaalidel abiellumast. Kui homoseksuaalsete kalduvustega mees soovib abielluda, siis on tal see õigus naisega abiellumise näol tagatud. Geide õiguslik seisukord ei ole puudustkannatav. Neile on alati olnud tagatud samasugune õigus, mis on heteroseksuaalsetel inimestelgi – õigus abielule. Liberaalne arusaam samasooliste abielu keelamisest kui ebavõrdsusest ei ole mitte midagi muud kui vale, et massidele meelepärasem olla ning inimesi mingisugusesse õilsasse võitlusesse kaasata.
„Ma kutsun üles inimesi mõtlema ja argumenteerima, põhinedes reaalsetele objektiivsetele uuringutele, faktidele ning suhtuma kriitiliselt eri persoonide väljaütlemistesse.“
Liisa Kamsi kirjatüki lõpuosast leiab järjekordse, seekord veelgi spetsiifilisema korralduse lugejatele häälestada end neomarksistliku usudoktriini lainele ning eemale tõrjuda see, mis liberaalide jaoks sobiliku mantraga ei ühti.
Liberaaliga vaieldes tõendamiskohustuse palli edasi-tagasi veeretamine garanteerib kaotuse. Progressiivid on loogilist eksitust kasutades võimelised asjassepuutuvalt statistikalt suunama lugejaid või publikut neile sobivate eksitavate lõppjäreldusteni. See on lapsik põhimõttekindlus enda vigu mitte tunnistada.
Võtame hoopistükis luubi alla ettepaneku enda. Parim vastuargument homoabielule on see, et inimesed seda ei soovi. Progressiivide kinnisideeks on aga sooneutraalse abielu võimalus, sest nende väljamõeldud fantaasiamaailmas eksisteerivad homoseksuaalid teise astme kodanikena ning ainus pääsetee „võrdseks“ saamiseks on homode kaubamärgistatud elustiili muutmine seaduslikult identseks tegeliku abieluga.
Inimese homoseksuaalse moehulluse furgoonilt maha tõstmiseks tuleb seda isikut valgustada tõsiasjaga, et iga pooltargument kvalifitseerub paraja häma kategooriasse. Homoseadus tahab tagada tsiviilõigusi romantilistele afääridele ning muuta inimeste tundeid ja seksuaalset iha juriidilisteks argumentideks. Kuid tegu on ikkagi sama trobikonnaga, kes nõuab vastuargumente „abieluvõrdsusele“, samas nähes geiparaadi korraldamise võimaluse puudumisel otsest diskrimineerimist kellegi orientatsiooni vastu.
Uuringute ja statistika allikad:
Ragnar Linnumäe, Sinise Äratuse juhatuse liige
_________