14.09.2020
“Ema ja isa annavad elu” – see mõte kõlas Elu Marsil.
Eesti Päevalehe juhtkiri ei väärikski käsitlemist, sest joru rahvahääletuse osas on ikka sama – nii lõhestatavat ühiskonda (kuigi seda tegi juba kooseluseadus ise), ja jutt sellest, nagu häiriks rahvahääletus tegelike kohalike probleemide arutamist valimiskampaanias (ei häiri, sest mehe-naise liidu kinnistamiseks tuleb ainult kohale tulla ja otsustada, mitte arutleda).
Tegelikult on EPL välja öelnud olulise asja nii enda kui ka opositsiooniliste sotside ja reformarite, samuti teiste referendumi-vastaste jõudude eest – nad ei taha lubada rahval valuliste ja oluliste teemade üle otsuseid teha, kuigi Põhiseaduse § 1 ütleb – Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
Kogu kisa abielureferendumi ümber on kantud sellest, et teatud jõududele ei meeldi, kui sellised asjad antakse rahva otsustada. Siin on EKRE praegu ainus, kes surub läbi seda, et demokraatlikus Eestis oleks rahvas võimalikult lähedalt kaasatud otsustamistesse – rahvuskonservatiivid on otsedemokraatia poolt.
Teisalt jätavad nii EPL kui kogu vastasleer teadlikult tähelepanuta ühe olulise asja – kui ühiskond ei toeta mehe ja naise liitu ainsa abielu võimalusena, vaid soovib lubada teisigi variante, siis nii ta ka hääletab. Seega on teoreetiliselt täiesti olemas võimalus, et referendumi algatanud EKRE saab ise lüüa ja kooseluseadusele on tee laialt avatud. Juba varem on rahvuskonservatiivide liidritelt küsitud, et mis nad teevad, kui referendum annaks neile ebasobiva tulemuse ja nad on vastanud, et kui ebameeldiv see ka poleks, nad aktsepteerivad rahva arvamust.
Seega ei peaks opositsioon ja kooseluseaduse leer mitte referendumi vastu sõdima, vaid mobiliseerima oma jõud ja aktiivi, et kallutada rahvahääletusele minejaid hääletama mehe ja naise liidu ainuvõimaluse vastu. Et nad seda ei tee, vaid sõdivad kogu rahvahääletuse protsessi (ja rahva õiguse vastu selle üle otsustada), näitab, et kardetakse rahva enamuse pooldavat suhtumist mehe ja naise liitu, ning rahvale otsustamisõiguse andmist üldse. Eriti veel arvestades, et see on mittesiduv ja vaid aluseks edasistele sammudele, et mehe ja naise liit Põhiseaduses fikseerida.
“Samuti lisaks rahvuste ja põlvkondade vahelistesse suhetesse asjatut vürtsi see, kui kohalikku volikogu valida võivad Eesti kodakondsuseta isikud ja 16–17-aastased kodanikud avastavad, et nad ei saa abielu defineerimise küsimuses sõna sekka öelda,” väidab EPL.
Alaealised ei saaks ka teistes neile olulistes küsimustes kaasa rääkida, vähemalt kuni seadust pole vastavalt muudetud. Mis aga puutub kodakondsuseta isikutesse, siis enamik neist pole teinud midagi, et kodanikuks saada, ja nii jäävadki kodanikuõigused neist õigustatult eemale.
Arvestades EPL-i sotsialismimeelsust ja toetavat suhtumist kooseluseadusesse, peaks nad pigem rahul olema, et kodakondsuseta isikud kõrvale jäävad – enamik neist on vene taustaga ja too kogukond on märgatavalt homofoobsem ja perekesksem kui suurem osa eesti kogukonnast. Kuna EKRE toetab ranget seaduslikkust referendumite läbiviimisel, jäävad neil seekord kodakondsuseta venelaste toetushääled rahvaalgatusele saamata.
EPL kasutab rahvahääletuse tõkestamiseks kahte mõttetut momenti. Esimene on nende vastandamine, kes saavad referendumil osaleda, nendele, kes ei saa. Paraku on see lihtsalt reaalsus, nagu ka juhilubade omamine – kel on load, saavad rooli istuda, teised ei saa ja peavad kas tagaistmel või ühistranspordis loksuma. Poleks vaja nii loomulikke asju teravaks ajada, aga propagandaahjus põleb kõik.
Teine moment seisneb väites, et kohalike volikogude valimiste eel peaks fookus olema kohalikel muredel. Täiesti päri, arutlegu Eesti poliitikamaastik piirkondlike asjade üle ja jätke mehe-naise liidu küsimus lihtsalt iga õigusliku valija konksukese tõmbamise küsimuseks.
Rahvahääletus, eriti sellisel teemal, ei vaja sisuliselt ühiskonna “valgutamist” – selle otsuse teevad Eesti inimesed oma südamest ja mõistusest lähtuvalt.
See, et referendum ja valimised koos toimuvad, on tingitud ennekõike sellest, et nii on odavam – ja selline asi pole maailma praktikas sugugi haruldane.
Võib täiesti kindel olla, et opositsioon ise ajab enne valimisi teravaks need teemad, mis väljuvad tugevasti kohalike probleemide ringist, nii et variseride kraaksatusi pole vaja eriti südamesse võtta.
UU