Vaadates kohalike valimiste tulemusi näeme, et Reformierakond sai 10,0% ja Eesti200 sai 1,7% häältest. Kokku oli koalitsiooniparteide häältesaak seega 11,7%.
Koalitsiooni olematu populaarsuse taset valijate silmis iseloomustab lisaks ka fakt, et Lauri Hussar – Riigikogu esimees, oma tähtsuselt riigi 2. ametiisik – sai vaid 44 häält. Samuti oli napp osade koalitsiooni ministrite häältesaak.
Siit tekib paratamatu küsimus, mida paljud ka küsivad: kas nii viletsa toetusega koalitsioon on üldse õigustatud riiki juhtima?
Vastus on teada: juriidiliselt jah – nende jätkamine on igati J.O.K.K. Vaadates aga samu numbreid moraalsuse ja eetilisuse aspektist, siis peaks koalitsioon täies koosseisus valitsusest lahkuma. Ja lahkuma ka Riigikogust. On ju selge, et praegusel koalitsioonil pole rahvalt mingit reaalset mandaati olla ei valitsuses, ei Riigikogus.
Teades aga koalitsioonierakondade ja sealsete poliitikute kõlbelisuse taset on sama selge, et nad ei lahku kuhugi. Nad hoiavad kramplikult kinni oma toolist, oma staatusest, oma palgast.
Lisaks katastroofile valimistel tabab koalitsioonierakondi ilmselt õige pea ka teine häda – suurem pereheitmine neis kahes erakonnas. Selliste KOV valimiste tulemuse pealt tulevikku vaadates on ju selge, et osa Reformierakonna ja osa E200 saadikuist Riigikogus kaotab pärast järgmisi Riigikogu valimisi oma hea koha.
Niisiis, targemad ja aktiivsemad neist hakkavad juba praegu vaatama, millisesse võidukasse erakonda oleks neil tark üle joosta. Sest teha seda vahetult enne järgmisi Riigikogu valimisi oleks neist ilmselge silmakirjalikkus ja kõigile oleks selge, et motiiviks on isiku puhas võimu- ja rahaahnus. Ülejooksikud oma uues erakonnas poleks seal enam tegijad ka seepärast, et nad on selged konkurendid seal varem olnutele.
Rahvas aga? Rahval pole selles olukorras praktiliselt midagi teha. Koalitsioon jääb riigis raudkindlalt oma kohale ja rahvas saab vaid oodata järgmisi Riigikogu valimisi. Oleme sisuliselt võimu ja võimurite pantvangid.
Harri Kingo