04.05.2019
See pilt on tehtud Lasnamäel – aga võiks olla tehtud ka Moskva äärelinnas.
Ilmselt on Eesti ühiskonna lõhenemise aluseks juba ka see, et “ekreiidi” ja “sotsi-multikultitaja” mõttemaailm on juba täiesti erinev.
Käisin laupäeval tutvumas Lasnamäel asuva Pae järvega ja sai üsna palju ümbruskonnaga tutvutud. Inimesena, kes valdab hästi vene keelt ning suhtub sümpaatiaga Venemaasse (mitte selle poliitilisse süsteemi) ja sealsetesse venelastesse, oli idanaabri-kogemus igati tajutav. Nii et hiljem Uues Maailmas jalutades tundus, nagu oleks tulnud Venemaalt Eestisse.
Lasnamäel kõlab peamiselt vene keel, inimeste mõttelaad, mentaliteet ja käitumine on venelaslikud ning eestlane tunneb ennast seal paratamatult võõrkehana ka siis, kui mingeid olmekonflikte ei teki ja kõik on teineteise vastu sõbralikud. Rääkigu president Kaljulaid koos Kaljuranna ja Toomiga mida tahes, venekeelseid eestlasi pole olemas – on etnilised venelased ja eestlased. Nende vahe saab terava kontrasti juba neljapäeval, 9. mail Kesklinna kalmistu juures, kus pronkssõdur nelkidesse uputatakse ja ainus eestlane seal on Oudekki Loone.
Minu mõte liigub õudusega juba aegadesse, kus Tallinnasse ilmuvad moslemilinnaosad (kui me neid ära hoida ei suuda). Kui Lasnamäel on eesti keeles rääkimine juba märk, et sa ei kuulu sinna, siis moslemite juures loeb juba ka riietus ja käitumine – islamiusulise räige rünnaku osaks saad ka siis, kui rikud teadmatult nende reegleid.
Siit tulebki küsimusena see, miks meile on vaja oma maale võõraid maid üles ehitada (nagu Venemaa Lasnamäel või Aafrika Mustamäel)? Ma ei näe sellele kohe mingit õigustust ega põhjendust, seda kõigepealt juba seetõttu, et see on eestlaste maa. Venelastel on oma maa, mis libiseb neil käest – Siberis ja Kaug-Idas hiinlaste massiimmigratsiooniga, ja Põhja-Kaukaasias moslemite ülisuure sündivusega, millele lisandub sisseränne islamiusulisest Kesk-Aasiast.
Usun, et kui Lasnamäe venelastel oleks täpselt sama keskkond Novgorodis, elaks nad seal märgatavalt õnnelikumalt kui eestlastega jageldes Eestis. Siin elades ei aita nad oma ajaloolist kodumaad hukust päästa, küll aga rikuvad oma marurahvuslusega veelgi rohkem Venemaa suhteid muu maailma ja rahvastega.
Sama on neegritega Tallinnas – ma tõesti ei saa aru, miks tuleb noor mees aastaringselt soojast Lagosest talvise lörtsi, tugevate meretuulte, aastaringse kehva suusailma ja nende jaoks külmade inimestega Eestisse? Ilmselt on ainsaks põhjuseks hea elu otsing, sest kõik muu, mis aafriklasel hinge soojendab, jääb ju sinna! Ma julgen väita, et emigreeruvad tavaliselt katkise hingega inimesed, kes jäävadki rahu otsima ka võõrsil, sest sealt nad seda ei leia ja lõpetavad halvasti, nagu näiteks islami radikaliseerujad.
Ma ei üritagi sel teemal multikultuurlastega diskuteerida – nad toovad nagunii ette rahvaste sõpruse, “inimõiguse” olla juurteta, kolonialismi tagajärjed ja kümneid muid lollusi. Mina näen oma “ekreiitlikus” mõttemaailmas ainult seda, et rahvaste põliskodu pole neile juhuslikult “tekkinud” ja selle maaga sidemed katkestades muututakse juurtetuks veerevaks stepitaimeks, mille kohta on stepivenelastel mõiste “veere põllul”.
Üks vaimne inimene rääkis kord, et põlisrahva elujõud on oma maas – seepärast kolivad migrandid anomüümsetesse hallidesse suurlinnamagalatesse, koondades võimaliku ruttu enda ümber oma kogukonna, et hoida mingit sidet kodumaaga, sest tegelikult jäävad nad võõral maal igavesti võõrasteks. Veel kord Kaljulaidile – neeger, araablane ja venelane ei ole eestlased, sest neil on oma maa ja oma rahvus, ainult et maailmakodanikud ei saa sellest enam aru.
Kahjuks on Eesti poliitikas kümneid Toomi ja Kaljuranna moodi inimesi, kelle tegelikud juured on katkenud ja kes ei saa kunagi aru sellest, mis hoiab inimesi oma rahvuse küljes kinni ega luba neil kõrbepallina veerema minna. Suur osa Eesti venelastest on muutunud globalistideks, sest see soodustab kõige venelasliku kinnistamist ka siia, ilma et Putin appi tulema peaks. Vene noored aga tunnetavad sidet kodumaaga isegi rohkem – ega nad muidu prooviks Venemaal läbilöömist, näiteks tantsijad ja muusikud.
Igasugune poliitika, mis viib inimesi oma ajalooliselt kodumaalt minema, on kuritegelik. Eriti jälgid ongi kõik need rändepaktid, mis õhutavad inimesi rahvaste rändele maadesse, kus keegi neid ei oota. Tahaks väga loota, et tuleb kord rahvusvaheline kohus, kus esimeseks kohtualuseks on Angela Merkel, kes võttis uksi avades süürlastelt ja sakslastelt kodumaa.
Erinevate rahvuste segunemine pole mitte kusagil maailmas häid tulemusi andnud, rahu ja üksmeelt toonud, pigem vastupidi – see soodustab konflikte, sest kohtuvad väga erinevad inimesed. Isegi immigrantide maal USA-s elatakse linnades endiselt Chinatownides ja teistes rahvuskvartalites ning 156 aastat pärast orjuse kaotamist pole seal ka rassirahu – ja seda mitte valgete rassismi tõttu, vaid seepärast, et erinevad inimesed pole alati loodud koos elama, olgu see siis usulistel, rahvuslikel või mistahes muudel põhjustel.