President Alar Karis mõjus nagu Titanicu orkestri dirigent, kui ta andis keset üha pöörasemaks muutuvat rahvastikukriisi aasta vabaühenduse tiitli võitleva feminismi organisatsioonile Feministeerium.
Viimastel aastatel on vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideede nimel Eestis väga palju tehtud. Äsja anti samasoolistele paaridele abieluvõrdsus. Riigikogus neil päevil teravaid arutelusid põhjustanud Istanbuli konventsioon rõhutab soolisele võrdõiguslikkusele ja stereotüüpide murdmisele ning kohustab riike tegema sellel teemal kampaaniaid.
Samal ajal Eesti demograafilised näitajad annavad põhjuse muretsemiseks. Fakt, et Vabaühenduste Liit koostöös Vabariigi Presidendi Kantseleiga andis aasta vabaühenduse tiitli elustiiliideoloogiat viljelevale Feministeeriumile, mõjub argireaalsust eiravalt.
Oleme unarusse jätnud Põhiseaduse eesmärgi, et meie riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Minu mure pole lihtsalt üks tundekene või konservatiivsest maailmavaatest kantud meeleolu. Statistikaameti esialgsetel andmetel sündis 2025. aastal Eestis kõigest 9 092 last, mis on üheksa protsenti vähem kui aasta varem. Eesti rahvaarv vähenedes aastaga 7 041 inimese võrra 1 362 954 inimeseni. Eestist lahkub teistesse riikidesse rohkem inimesi, kui juurde tuleb.
Kui sündide arv jääb aastakümneteks püsima alla asendusmäära ning rahvastik vananeb hoogsalt, peame ümber kujundama harjumuspäraseks saanud ühiskondlikku kui ka majanduslikku elu, sest tänaste mõõdupuudega me enam hakkama ei saa. Üha rohkem vanureid vajab hooldust ja üha vähem noori tuleb tööjõuturule.
Tervisekassa eelarve suur puudujääk, millele valitsus pole suutnud seniajani lahendust leida, kõlab esimese häirekellana. Kultuuri rahastamisega on lood väga halvad. Haridus on löögi all. Ettevõtlus kiratseb, sest suur raha peab Eestisse investeerimist riskantseks. Meie tänane tarmukus ja võimekus panustada jõuliselt riigikaitsesse võib kõige selle jätkudes õige pea osutuda hingekella kõlinaks.
Sellises olukorras mõjuvad riigipoolsed eelistused, tunnustamised, strateegilised partnerlussuhted ja maksumaksja raha panustamine märgiliselt. Aasta vabaühenduseks valitud Feministeerium on tugeval ideologiseeritud organisatsioon, mis pole seadnud oma eesmärgiks demograafiliste trendide pööramist ega perede- ja laste toetamist. Küsimus ei ole siin kellegi isiklike väärtuste kahtluse alla seadmises vaid rõhuasetuses ja sõnumis, mille riik läbi oma tegude ja tunnustuste edastab.
Kui riigi roll on põhiseaduse järgi kaitsta perekonna ja rahva kestmist, siis peaksid maksumaksja rahad ja ametlik tunnustus esile tõstma organisatsioone, mis reaalselt toetavad peresid, lapsevanemaid ja laste heaolu, mitte peegeldama kitsalt elustiili ideoloogiaid.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse olulisimatest eesmärkidest mööda vaatav Feministeerium on riigi strateegilise partnerina kaasatud sadade tuhandete eurode maksumaksja rahaga üle kullatud projektidesse.
Samal ajal Eesti Naisühenduste Ümarlaud ja mitmed teised perede heaolu kaitsvad ühendused, kelle tegevus igapäevaselt toetab lapsevanemaid ja kogukondliku sidusus loomist, ei ole pälvinud ligilähedastki tähelepanu ja rahastust.
Selline tasakaalustamatus jätab mulje, et lisaks demograafilisele kriisile möllab meil tõsine väärtuskriis. Perekonna rüpes sündiv ja kasvav inimene pole tänasel päeval meie riigi prioriteetide tipus.
Kuid küsigem nüüd Eesti kodanikena nii presidendilt, parlamendilt kui ka valitsuselt: kelle jaoks me riiki peame, maksumaksja raha kulutame ja kellega loome strateegilist partnerlust? Riik peab nüüd oma strateegiad ja partnerlussuhted suunama elustiili ideoloogiatelt Eesti rahva põhiväärtuste toetamisele.
Kai Rimmel, EKRE Naisühenduse esinaine