Rahvastikuteadlane Jaak Uibu soovitab: hoog maha, homoapologeedid!

„Raske on mõista, miks te jahute oma homofiiliaga. Üht väga selget inimarengu tingimust – naise ja mehe vahelist kaunist  seksuaalelu – ähmastatakse inimõiguste, vabaduse, demokraatia, sallivuse ja mistahes argumentidega, aitamaks perversset vähemust domineerimisele.

Aga inimkonna, rassi, rahvuse, eesti rahvuse jätkusuutlikkuse tagab vaid  reproduktiivses eas mehe-naise normaalne suguelu, millest sünnivad järglased – elu edasikandjad.  Seda pole vaja tõestada, sest samasooliste abielude fännid on ka ise sündinud mehest-naisest, mitte uruaugu seemendamisest. Hoolimata mõne erakonna, riigikogu fraktsiooni või pööbli anaalpoliitilistest hoiakutest.

Minu tutvuskonnas on mitmeid inimesi, kellel on kalduvus samasoolise ihalusele. Nad ei häiri mind ja austan neid, kuni nad ei hakka edvistama oma ihalusega. Nüüd nad on hakanud nõudma ühiskonnalt avalikult oma  erivajaduste rahuldamist. Jätkusuutlikkuse aspektist on homofiilia puue, võib-olla sügav puue. Selles mõttes on homofiilia  vastuolus põhiseaduse vaimuga.

Seadusandlus püüab arvestada ühiskonnas levivaid perekonna uusi vorme, milles vähepõhjendatult nähakse ühiskonna arengut. On riigiasutusi, kes esimese eluvajadusena rõhutavad seksi ja elu on neile nagu lõputu koerapulm. Kooselu asendab abielu. Üle poole lastest sünnib juba väljaspool registreeritud abielu, samas Euroopa surub peale samasooliste abielu registreerimist. Aga laps vajab kasvamiseks nii ema kui isa, ka vanavanemaid. Kuigi iga laps on ime, näeme poolikutest peredest võrsumas enam hälvikuid.

Olen juba kaks aastakümmet hoiatanud riigivõimu üha kahaneva Eesti rahvaarvu pärast – trendi jätkudes pole rahvas enam jätkusuutlik. Olen appi kutsunud ühisele arutelule riigikogu liikmeid, peaministreid, ministreid, akadeemikuid, loomeliite, ülikoole, arstide/õdede  liitusid.

Üldjuhul on pöördumised  jäänud vastuseta või on esitatud mittemidagiütlevad paarirealisi vormitäiteid. Seda just riigikogu poolt, kus jõuliselt on hakatud nüüd läbi suruma kooseluseadust. Nagu see aitaks tõsta iivet. Vastupidi – see kõrvaldab käibest potentsiaalsete eluandjate kohordid! Tule Taevas appi! Nüüd on koht tsiteerida Euroopa Liitu emigreerunud ekspeaministrit.

Juhuse tahtel selle homohulluse foonil  loen praegu Mari Raamoti mälestusi pea saja-aastasest sündmusteahelast. Olgu tänatud EPL ja Akadeemia, et tegite mälestusteraamatu kätte-saadavaks. See on nagu sõõm puhast vett! Jaan Raamotit kui maareformi üht autorit ma muidugi teadsin. Tema abikaasa Mari mälestustes avanes aga ajalugu rohujuuretasandil, mida  enamasti ei kohta.

Kangelaslikkus abikaasa päästmisel kindral Bezobrazovi karistussalga kohtu käest, korduv vanglaelu selle robustsuses, põrandaalune tegevus oma riigi loomisel, Eesti Vabariigi sünd, kasvuraskused, Vabadussõda. Kust nad võtsid selle jõu, mille abil nii palju suudeti! Vastus on – armastusest kodumaa vastu, aga ka nende ühisest kodust ja eeskujulikust perekonnaelust.

Homoapologeedid apelleerivad ei tea mis argumentidele. Aga mina Homerosele: “... Sest pole tõesti maailmas ju asju, mis õilsam ja kaunim, kui et naine ja mees ühes meeles ja ainsas armus koos maja peavad…”

Jaak Uibu,  D.Sc

Toimetuselt. See arvamusavaldus ilmus esmakordselt kuue aasta eest, kuid nagu näha, pole see grammigi oma aktuaalsusest minetanud.