09.09.2018
Kool peab lastest kasvatama inimesed, mitte väärakad.
EKRE haridustoimkonna liige Eda Rüütel kirjutab oma arvamusloos õpikutest, mis räägivad lastele paljudest erinevatest perekonna variantidest, et hävitada neis mõte isast, emast ja lastest koosnevast perest kui ainuvõimalikust.
„Üldiselt on lapsevanemal põhiseaduslik õigus seista oma lapse hea käekäigu eest ja langetada otsuseid tema hariduse ja muu kohta, kaitsta teda nii vaimse kui füüsilise vägivalla eest ning kanda kõiges oma lapse eest hoolt (EV põhiseadus §27).
Kui on ilmnenud, et koolis on lapsele antud vanema jaoks vastuvõtmatud õpikud, mille sisu ei vasta tema tõekspidamistele, heale tavale ja põhiseadusele; kui see on inimese ja lapse põhiõigusi riivav või on muul viisil sündsusetu, siis on lapsevanemal õigus nendest raamatutest keelduda ja pöörduda õpetaja, direktori või hoolekogu poole, teatada sobimatust teosest ja keelduda seda lapsele andmast.
Perekonnaõpetuses demonstreeritakse illustreerivaid pilte hälbelistest inimsuhetest, mis on lapse peamisi õigusi rikkuv ja lapse suhtes nii vaimselt kui füüsiliselt vägivaldne – kuritegelik vägivalla akt, mida näidatakse kui paratamatust ja normaalsust.
Mis mõttes „lapsed kasvavad erinevates peredes”? Väide pole küll vale, kuid ei sobi kõigi mudelite kohta ega ole kõigi suhtes ka õige ega lubatav. Paljuski on sellesse ebainimlikku olukorda sattunu kellegi meelevallaga ja pahatahtlikult sinna pandud. Teda on viidud sellisesse ebameeldivasse ja ebaloomulikku sundseisu ning seda peavad lapsed nüüd siis ise heaks kiitma hakkama!
See on ka otseselt õpilaste vastu suunatud vägivald, kus nad on sunnitud kellegi kuritegelikku ja ebaväärikat käitumist õigeks tunnistama. Sellise käiguga nüristatakse lapse meeli selleni, et mistahes kuritegu või ebaõige käitumine kellegi või millegi suhtes jätab teda külmaks, sest tema enda vastu on oldud alatult julmad ja ebaausad.
Kas te kujutate ette, et õpikus on mõrva pilt ja seal juures jutt, et mõned inimesed tapavadki teisi inimesi? On mõistusevastane pidada ebamoraalsust, ebanormaalsust, ebaõiglast, ebaseaduslikku ning ebainimlikku käitumist normaalsuseks! See on vägivald meie endi laste suhtes!
Millega me lapsed selle ühe lause valgel peavad siis lõpeks nõustuma? Mida laps tegelikult koolis õpib? Esiteks, täiskasvanud tunnistavad sel moel õigeks laste vastu suunatud vaimse ja füüsilise vägivalla, seda justkui aktsepteeritakse. Lapsed elavadki mitmetes peredes ja kedagi muu huvita – lapse tegelik elu, tema arusaam ja tunded sellises peres, ja igatsus oma järele. Lapselt ei küsita tema arvamust! Ta peab sellega väitega nõustuma! See on kool ja õpetajale vastu tõenäoliselt vaielda ei saa.
Peale selle, et laps on sunnitud sellega nõustuma, seda õigeks pidama, peab ta nõustuma veel mitme alljärgneva olulise asjaga.
Lapse põhiõigusi – õigust isale ja emale ning vanemlikule hoolitsusele – ei arvestata, neid õigusi võib rikkuda. Rikkumine selles küsimuses tundub olevat aktsepteeritav! Kui lapse õigusi rikutakse ja tal on olukorras halb, siis seegi on aktsepteeritav?
Kui lapse vastu suunatud õigusrikkumised, tema mure ja kurbus ning ahastus on ühiskonnas aktsepteeritud – sest õpetaja, teised lapsed ja vanemad arvavad, et see on normaalne – siis mis tundega see laps edasi peab elama? Stress lapses näib olevat samuti aktsepteeritud.
Maailm on väga depressiivne ja haige paik, millega last sunnitakse vastu tahtmist nõustuma, kui see pannakse toime kellegi teise ja lõpuks ta enda suhtes. Tekib piinarikas suletud ring, kus laps väikese inimesena ilmselgelt väljapääsu ei näegi. Sest laps näeb, et ebaloomulikud, ebanormaalsed ja ebaväärikad suhted on ka täiskasvanute puhul justkui õiged.
Homoseksuaalsus aga on ebaloomulik, ebaväärikas ja ebanormaalne inimkoosluses esinev mitte produktiivne ja üsna sageli ebastabiilne suhestus, mis pole lapsele loomulik, parim ega turvaline kasvukeskkond. Seepärast on see ka otsene vaimne kui füüsiline vägivald lapse suhtes. On ta ju ikkagi ka füüsiliselt oma loomulikust keskkonnast (päris isast ja emast) vägivaldselt eraldatud. Seda ebaõiglust tunnetavad lapsed hästi.
Seega on ebanormaalsus, ebaloomulik ja ebaväärikas käitumine terves ühiskonnas normaalseks tunnistatud. Kuna Eesti Vabariigis pole ebanormaalsed peresuhted, nagu kooseluseadus tahab neid luua, seadustatud, siis pole ka seaduste rikkumine ja nende suhete avalik propaganda koolide õpikutes normaalne. Kas seaduste rikkumine on riigis aktsepteeritud nähtus!? Riigil pole võimekust ega huvi seista riikliku alustala kaitseks, milleks on normaalne perekond ema, isa ja lastega – riik on lootusetult mäda ja temale loota ei saa!
Ühiskond aktsepteerib vägivalda ja kuritegevust, sest lapsed võetakse neilt kas müügi, kokkuleppe või mis tahes korra alusel, ja antakse mängukannideks neile, kes lastest ja laste kasvatusest midagi ei tea midagi ja ammugi ei hooli nad sellest inimesest, kelle nad on teistelt röövinud. Röövivad nad ju lapselt ka tema enda pärisvanemad ja õigused nende hoolitsusele! Eesti ühiskond on näidanud, et ka orvuks jäänud lapsi ei taheta isegi anda ta sugulastele!
Haiged inimesed saavad tahtmata liiga palju avalikku tähelepanu, samas kui nad ise eelistaksid jääda oma rahuliku elu juurde. See kõik on ka neile piin, sest nad ise ju teavad, millega on tegelikult tegu ja et see ei vii ühiskonda edasi.
Ülima salliva ja armastuse maski all pesitseb kohutav ja talumatu ühiskond. Ja seda arendab meie haridussüsteem!?
Täna peavad lapsevanemad eelkõige ise näitama oma laste vastu hoolivust ja õiglustunnet ning kaitsma neid koolis leviva vägivalla eest, mis meie laste vastu suunatakse. Kui me lapsi sunnitakse nõustuma ebainimliku, ebaväärika ja kuritegeliku käitumisega teiste suhtes, siis on tõenäoline, et nad on sunnitud seda hiljem taluma ka enda suhtes. Sest üldsus mõtleb nii ja abi ei ole loota kuskilt.
Tulemuseks ongi arulage ja mõistmatu ühiskond, kus keegi elada ei taha, aga põgeneda pole ka kuhugi ja ausalt rääkida pole kellegil lõpuks julgust. Sellise lapse-, pere- ja riigivaenuliku haridusega pole meil midagi peale hatata ja sellega ei tohi leppida, kui me ise oma eksistentsi riigi ja rahvana ei taha lõpule viia.
Lahenduseks on see, et lapsevanemad ja ärksamad ühiskonnategelased ei lase lapsi haridusasutustes kiusata ja julgevad kartmatult rääkida tõtt. Seda pole ju veel keegi ära keelanud. Selliste küsitavate raamatutega saab minna õpetaja, direktori ja hoolekogu ja lõpuks ka ministeeriumi ning teavitada ebasobivast materjalist, vajadusel ka selle kasutamisest keelduda ja nõuda materjalide väljavahetamist sobiva vastu. Haridus- ja teadusminister Mailis Reps ja kõik ta kaastöötajad peavad teadma, et lapsevanemad Eestis seisavad oma laste eest ja pole selliste materjalidega absoluutselt nõus!