12.02.2024
Kaja Kallas surus küll mobilisatsioonikavadest rääkinud president Zelenski kätt, aga tema lahkudes teatas kohe, et Eesti ei hakka desertööre välja andma.
Varsti saab kaks aastat Venemaa agressiooni algusest Ukraina vastu ja sel puhul on paslik vaadata neile aastatele tagasi. Üks tõdemus on see, et kuigi EKRE-t on nimetatud mitte-Ukraina-erakonnaks, on just tema tegevus olnud kaudselt Ukrainale kõige kasulikum.
Tänane päev näitab seda, et Tallinnas on kadunud paljud Ukraina lipud, need on jäänud lehvima sinna, kuhu nad sobisidki, näiteks mistahes moel Ukrainaga seotud riigiasutustele. See, et sõja alguses neid lippe lausa igale poole torgati, oli mõistetav, sest Venemaa on ka Putini-Eesti vaenlane ja Eesti tahtis nõu ja jõuga olla agressiooni ohvri poolel.
Tol ajal jätsid paljud inimesed Ukraina lipukesed siiski välja panemata, sest nad teadsid kasvõi “Je suis Charlie” aegadest, et sellised kampaaniad hääbuvad ja enamik inimesi näitab patriotismi ainult enda, mitte toetatava jaoks. Nii läkski. Patriotismikampaaniale mõjus muserdavalt üsna ruttu alanud süüdistustelaine nende poliitikute vastu, kes polnud oma sotsiaalmeediakontole sinikollast lipukest pannud, või ühiskonnategelaste vastu, kes polnud Venemaad hukka mõistnud. Sellised süüdistused tunduvad paljudele asjakohased, aga madaldavad otsekohe kogu toetusaktsiooni.
EKRE ei ole ennast Ukraina lipukesi täis riputanud ja võib-olla on ennast ajuti tõesti justkui ükskõiksena näidanud, kuid tegelikult pole rahvuskonservatiivid kunagi teinud midagi, mis kahjustaks Ukrainat otseselt. Erakond suhtus skeptiliselt Ukraina põgenike kontrollimatusse ja suurearvulisse sisselubamisse – seda teades, et meie demograafiline situatsioon on eestlaste jaoks väga kehv. Tulemus on näha – enamik põgenikke on venekeelsed, nad on hoogustanud Eesti venestamist ning eesti keele väljatõrjumist.
Samas aga on põgenike kontrollimatu sisselubamisega kaasnenud Ukrainale kahjulik areng, sest siia on saabunud tuhandeid noori mehi, keda vajataks kodumaal nii rindel kui tagala töös hoidmiseks, samuti maksumaksjatena.
EKRE kritiseeris relvade mõõdutundetut loovutamist Ukrainale ja sealgi on näha, kuidas nii meil kui ka näiteks Suurbritannial on raskusi oma kaitsevõimekuse taastamisega. Ukraina on meile Javelinide eest tänulik, aga nende huvides pole see, kui Eesti jääb rinderiigina nõrgaks. EKRE pole toetanud suurte summade loovutamist Ukrainale, aga ka see pole Ukraina huvides, kui Eesti aitab neid, aga oma rahvas vaesub siin kiiresti – ukrainlased ei tahaks, et eestlased nõrgeneks majanduslikult ega suudaks neid pikemas perspektiivis toetada. Samuti see, kui EKRE oli vastu kahele neljast Ukraina toetamise eelnõust, ei olnud seda riiki kahjustav, sest rahvuskonservatiivid polnud nõus Lääne pankadele laenugarantiide andmisega ehk meie raha andmisega mitte otse Ukrainale, vaid kõrvalseisjatele, kelle eesmärk on kasusaamine.
Küll aga on paljud EKRE poliitikud ja toetajad olnud otseselt seotud Ukraina abistamise kampaaniatega, mis on olnud vägagi laialdased ja efektiivsed.
VIDEO | EKRE saadab kaubikuga Ukraina poole abisaadetise
Nii pole mitte ükski EKRE seisukoht ega tegevus otseselt Ukrainat kahjustanud, küll aga võimuerakondade tegevus.
Kõige laastavam neist oli Eesti 200 ja selle lipukandja Johanna-Maria Lehtme “Slava Ukraini”-skandaal annetusrahade “vasakule” suunamisega. Võimukoalitsioon ei taha sellest sõnagi rääkida, kuid see oli tohutu hoop nii Ukrainale kui annetusraha adressaadile, kui ka kogu annetuskampaaniale Ukraina heaks, sest raha kadumine võttis igasuguse usalduse mistahes annetajate, eriti aga just Slava Ukraini MTÜ vastu. Eesti ühiskond ei adu siiani, kui suur löök see Ukraina jaoks oli.
Teine võimas skandaal on peaminister Kaja Kallase abikaasa Arvo Halliku osalus firmas, mis tegi pikkade sõjakuude jooksul Venemaal äri edasi, samal ajal kui valitsusjuht esines rahvusvahelise üldsuse ees Ukraina kaitsjana. Õigus on Varro Vooglaiul, kes ütles, et isegi kui see äri olnuks sajaprotsendiliselt seaduslik, siis Ukraina-koalitsiooni ühe juhtriigi peaminister lihtsalt ei tee seda. Arvo Hallik aga taandus sellest ärist alles siis, kui asi avalikuks tuli ehk vahele jäädes. Kaja Kallas ei võtnud endale mingit vastutust, mis on tegelikult moraalne toetus kõigile neile, kes siiani Venemaaga ärisidemeid peavad.
Järgmine suur hoop Kaja Kallase poolt Ukraina pihta on see, et Reformierakond on lasknud Eestisse tulla tuhandetel Ukraina sõjaväekohuslastel, kuid keeldub neid koju saatmast – kuigi president Zelenskõi viitas oma Eesti-visiidi ajal vajadusele kõvasti mehi juurde mobiliseerida, teatasid Eesti peaminister Kaja Kallas ja siseminister Lauri Läänemets kohe tema lahkudes, et desertööre välja andma ei hakata. Peaminister viitas koguni “ajutisele kaitsele”, mis on ka Lääne-Euroopas üks argument, kui ei taheta muidusööjaid välja saata. Eesti varjab siin rahvast, keda Ukraina vajab koju – see on ääretult ebasõbralik tegu.
Kaja Kallase mitmed “algatused” on meedias küll suureks puhutud, kuid need on olnud tühikargamine – näiteks kampaania “Miljon mürsku Ukrainale”, mida seostatakse Eestiga, aga mis on sisuliselt suur läbikukkumine – mürske lubati tänavu märtsiks, ukrainlased tõenäoliselt arvestasid selle kogusega, aga saavad lubatud ajaks vaid pool sellest kogusest, ülejäänut lubatakse aasta lõpuks. Väga hirmutav, kui Ukraina lootis oma plaanides miljonile mürsule, aga poolt miljonit mürsku polegi nende plaane toetamas.
Suur skandaal ja ebasõbralikkus Ukraina vastu on ka see, et kaks võimuparteid, sotsid ja Eesti 200 on saanud annetusi ärimees Oleg Ossinovskilt, kes omakorda teeb kaude koostööd Vene oligarhi Usmanoviga, seega elatuvad Eesti vasakpoolsed “vererahast”.
Nii joonistubki välja vastuoluline pilt, kus need, kes nimetavad ennast Ukraina sõpradeks, sahkerdavad tegelikult sõda pidava riigi selja taga agressoriga, samas need, keda tembeldatakse Kremli agentideks, ajavad tasakaalukat poliitikat nii oma riigi kui sõdiva Ukraina jaoks.
Mis aga puutub sellesse abisse, mida Ukraina on Eestilt saanud, siis see ei ole Reformierakonna, Eesti 200 või sotside raha, mis abistamisse läheb. See on maksumaksja raha, mille eraldab Eesti riik.
Esmaspäeval teatas Norra luure, et Venemaa on võtmas initsiatiivi sõjas Ukrainaga, seda tänu suuremale sõdurite arvule ning materiaalsele toetusele Hiinalt, Põhja-Korealt ja teistest riikidest.
Selle uudise taustal on veelgi olulisem, et Kaja Kallas ei varjaks Eestis Ukraina sõjaväekohuslasi, ning ka Javelinidest ja haubitsatest jääb nüüd väheks, olulisem on anda Ukrainale kaasaegset kõrgtehnoloogilist relvastust, hävitajaid ja raketisüsteeme, mida saavad pakkuda paraku suuremad riigid.
Lisaks tasuks kaaluda, kas ikka tasub edaspidi propageerida kellegi kiiret võitu, nagu seda tehti Ukraina puhul – kui asjad ei lähe nii, nagu loodeti, on pettumus suur ja moraali langetav. Seoses venelaste tugevnemisega Ukrainas hakkab selline olukord Eestis tekkima.
Edaspidi tuleb nõuda kõigilt Eesti võimupoliitikutelt, et Ukraina teemal sõna võttes peavad nad kommenteerima hetke poliitilist ja sõjalist olukorda Ukrainas ning tutvustama oma tegevust just selle taustal. See on vajalik selleks, et lõpeks ära tühikargamine oma populaarsuse tõstmiseks, sest esmaspäeval kostus Euroopa Parlamendi presidendi Roberta Metsola visiidi ajal Eesti poliitikutelt taas palju tühje sõnu.
Uued Uudised