Rahvuskonservatiivid tahavad hoida seda, mis on hoidmist väärt. Teised seda ei taha

Juba pikka aega on levitatud valet, nagu tahaksid rahvuskonservatiivid suletud ühiskonda, nagu töötaksid nad arengu vastu või ei näeks reaalsust. Miski ei saa olla tõest kaugemal.

Muidugi näevad rahvuskonservatiivid seda, mis toimub maailmas; nad näevad, et paljugi juhtuvast on paratamatu; nad näevad, et maailm muutub ja kätt ette panna sellele ei saa. Aga selle taustal käituvad nad teistest poliitilistest jõududest ja maailmavaadetest erinevalt.

Vasakpoolsed tahavadki vana maailma lammutamist ja uusi revolutsioone. Liberaalid, õigemini marksistlikust pidalitõvest nakatunud pseudoliberaalid, lasevad asjadel lihtsalt minna, aidates sellele enamasti ka kaasa.

Rahvuskonservatiivid teavad, et mõndagi ei saa peatada, näiteks väärtuste mõningast ümberhindamisi või rändesurvet, aga erinevalt kõigist teistest üritavad nad arengute negatiivseid tulemusi ja tagajärgi minimeerida, teha võimaluste piires nii, et kõik halb jõuaks meie riigi ja rahvani minimaalselt või üldsegi mitte. Keegi teine seda ei tee.

Teiseks üritavad rahvuskonservatiivid võimalikult rohkem alles hoida seda, mis on hoidmist väärt: keelt, kultuuri, rahvuskeskset kogukonda, rahvusriiki, traditsioone, kultuuripärandit, ajalugu. Keegi teine seda ei tee või teevad nad seda minimaalselt või sõnades, et näidata ennast kaitsjana, mitte lammutajana, mida nad tegelikult on.

Eestis on kaua aega vaieldud selle üle, et kes on õige eestlane või rahvuslane. Sellele on vaid üks vastus: õige eesti rahvuslane ei tee mitte midagi, mis halvendaks eestlaste olukorda nende ajaloolisel kodumaal ja mis õõnestaks eesti keele ja kultuuri positsiooni. Nagu näha, on tõelisi eestlasi vähe, sellest kõigest lähtuvad ainult rahvuskonservatiivid ehk EKRE.

Uued Uudised