Rahvuskonservatiivne poliitik Peeter Ernits avas Saaremaal maakarja päeva

“Sada aastat tagasi valiti esimest korda ilusaim maakarja lehm. Nädalavahetusel tehti seda  Saaremaal taas.

Saaremaa on selleks kõige õigem koht – sealsel meretagusel maal peetakse neid tänaseni kõige rohkem. Igaüks, kes soovis, sai vissi valimise järel mitte üksnes maatõugu veise piima maitsta, vaid selle ka oma kätega välja lüpsta.

Maatõugu lehm on väike, punakaskollast värvi nudipäine loom. Ta on sõbralik, vähenõudlik ja raudse tervisega. Ja millist piima ta veel annab! See on rammus ja lausa magus. Kes seda kord proovida on saanud, ei taha tavalist piima enam näha. (Pilt: maakari.ee)

Kui kunagi ammusid maatõugu lehmad igas Eestimaa nurgas, siis tänaseks on nad suurte iseliikuvate „piimamasinate“ pealetungi tulemusena haruldaseks muutunud. Terve  Eestimaa peale tuleb neid täna  kokku kusagil 800 looma ringis.

Minul oma maatõugu lehma pole, sellegi poolest olen juba mitmendat aastat Eesti Maakarja Kasvatajate seltsi liige. Sestsaadik olen palju mööda Eestimaad sõitnud, kohtunud selle eri nurkades imeliste  inimestega, kes kõigest hoolimata seda vanade eestlaste lehma jätkuvalt peavad, näinud mida kõike nad  meie rahvusliku aarde, meie põlistõu säilimise nimel päevast-päeva teevad. See on muljetavaldav.

Kuigi enamik meist pole elu sees ühe maatõugu lehmaga kokku puutunud, saati siis tema imelist piima rüübanud, läheb nende loomade saatus eestlastele ometi hinge.

Kunagi sattusime ühte talusse, mille perenaine tahtis lehmapidamisega lõpetada. Kõige lihtsam viis on  kari lihakombinaati saata. Saime sellest teada ja kihutasime kohale. Jalutasime maakarja seltsi naistega karjamaal nosivate loomade vahel, kõigil süda valutas ja ainult üks mõte keerles peas – kas me suudame leida loomadele kiiresti uued omanikud? Kui ma õhtul Facebookis muret jagasin, puhkes seal   seninägematu möll – metsataguse lehmakarja saatus läks uskumatult paljudele korda. Vissid leidsid endale uue kodu. Hiljem õnnestus mul õlg alla panna ka selle iidse tõu jätkamisel üliolulise pullijaama loomisele.

Kihelkonna naabruses asuva Mihkli talu kohal siras päike, rahvas imetles loomi, peale maakarja ka kihnu  ja eesti valgepealisi lambaid ja eesti vutte, eesti hobune sõidutas vankril lapsi. Saaremaa EKRE mehed olid  õueserva õigustatult oma telgi püsti pannud.

Pikk päev lõppes simmaniga Kihelkonna rahvamajas.”

Peeter Ernits

Riigikogu liige