Maailma kirjandus- ja filmiklassikas on väga tavaline teema, kus suurlinna üliedukas ärimees, jurist või veel keegi vapratest ja ilusatest järsku oma eksklusiivse elu maha jätab ja vanematekoju naaseb, et oma kõrgpunkti saavutanud elu vaikuses jätkata.
Tema sõbrad ja töökaaslased ei mõista tema otsust, kuid elus uue lehekülje pööranud inimene tunneb ennast taas elusana, sest järgis südamekutset. Ka Eestis on paljud keskealised, kes noorena Tallinnasse ja teistesse suurtesse keskustesse ilusa elu peale tormasid, asunud taas maakodusid looma või lapsepõlvekoju naasma. Inimesed tahavad tagasi oma juurte juurde.
Paraku võtab maailmas üha enam võimust globalistlik-multikultuurne maailmavaade, mille eesmärgiks on inimeste juured läbi lõigata, muutes nad ringirändavateks maailmakodanikeks, kes tunnevad ennast ühtmoodi hästi nii Shanghais, Kaplinnas kui ka Stockholmis ja New Yorgis. Tegelikult pole multikultuursus alati olnud nii tagurlik, kui praegu — aegadel, kui rahvaste segunemine toimus sunnita, oli teisest kultuurist pärit inimestega kõrvuti elamine isegi hea, sest immigrantide ühiskonnas õpiti teistelt ellujäämisnippe. Infotehnoloogiaajastul pole seda enam vaja, ja ka varem tõesti rikastanud multikultuursus on muutunud totalitaristlikuks ideoloogiaks, mis taastoodab ennast jõhkra pealesurumisega, olles võtnud endale eesmärgiks traditsiooniliste ühiskondade hävitamise.
Kas juurteta inimene saab elus edukalt hakkama, kui tal pole juuri, millele toetuda, traditsioone, ajaloolist mälu? Väliselt ehk saab, kuid kas ka sisemiselt? Praegu räägitakse palju Haapsalu pagulaste probleemidest, kes ei saa siin kohe kuidagi hakkama, ja hakkavad väljapääsu nägemata plahvatama, õigemini süttima. Meie ühiskonna ametnikud tahavad asja lahendada meil levivate liberalistlike arusaamade järgi — aitame neil kohanduda, sulanduda, lõimuda. Aga kas see on üldse võimalik, kui süürlased tulevad päikeseliselt kõrbemaalt Süüriast halli, morni ja külma Põhjalasse, rääkimata kultuurilisest, keelelisest ja usulisest erinevusest, teistmoodi mentaliteedist ja ellusuhtumisest? See pole lahendatav aasta-paariga, keeleõppe ja töökoha leidmisega, sest inimesed on ilma jäänud kodumaast, juurtest, esivanemate pühapaikadest, nendele omasest keskkonnast, mida me ei suuda neile ka parema tahtmise juures pakkuda. Mingist sulandumisest saab rääkida väga paljude aastate pärast ja sedagi vaid siis, kui massiimmigratsioon siia migrantide oma ühiskonda ei loo.
Olete märganud, et immigrandid lähevad harva maale, uue kodumaa looduslikku keskkonda, metsadesse, mägedesse? Ei, nad siirduvad linnadesse, tehiskeskkonda, teiste omasuguste juurtetute sekka, sest kuigi too keskkond hingele midagi ei anna, aitab see ellu jääda, eriti kui kivi ja betooni keskele on tekkinud oma kodumaa, immigrantide linnaosa, juba tuttav maailm oma keele, kultuuri ja tavadega. Keset seda tunneb pagulane ennast justkui uuesti kodumaal olevat ning oma Väike-Süürias või Väike-Hiinas elatakse sageli sealt väljumata kogu ülejäänud elu, nagu see juhtub paljudes Lääne Chinatown`ides. Isegi jõukaks saades ja eramajade rajooni kolides jääb getoga side alles. Maal ei saaks immigrant hakkama, maa ja loodus nõuavad pühendumist, mida linn ei nõua. Immigrandid on linnainimesed.
Kanada kirjanik Charles de Lint on kirjutanud raamatu “Südame metsad”, mis kaldub fantaasiasse, jutustades keldi vaimudest, kes immigrantidega kaasa tulnuna ei suuda uues maailmas kohaneda, sest seal on ees omad vaimud, indiaanlaste manituud, kes ammutavad sellest maast jõudu, mida võõrad ei suuda. Sellest tuleb vaimumaailmade heitlus, mille keskmes on seltskond noori inimesi. Pisut spirituaalsusesse kandudes võibki öelda, et immigrandid jätavad oma esivanemate vaimud maha, uuel kodumaal nad esiisadelt tuge ei saa ja seepärast jäävad nad võõrsil poolikuteks inimesteks.
Mõelge kord Süüria inimesest, kes põgeneb sõja eest Londonisse või Pariisi. Ta on kõrbe, oaaside, minarettide, päikese ja liiva laps. Suurlinn on tema jaoks midagi uudset, lummav oma tuledesära ja meeletute võimalustega, koht, kus võiks igavesti elada, sest kõik on käe ja jala juures. Ta saab selgeks ameti, õpib, saab töö, teenib hästi, ostab äärelinnas maja, abiellub, soetab lapsed — elu oleks justkui ideaalne, ta on nüüd Lääne inimene, püüab selle tavade järgi elada. Võib-olla ta ei tunnetagi, kuidas kõrb ja kodumaa teda hingesopis kutsuvad, aga see tajumatu kutse teeb rahutuks, hakkab närima, seni ideaalse kohana tundunud Lääne suurlinn muutub üha vastumeelsemaks, see, mis kord lummas, hakkab ärritama. Seda enam, et multikultuurne läänemaailm on kiiresti ja pidevalt muutuv, seal ilmuvad välja uued vabadused, mees tohib meest karata, naine poolalasti käia, feministlik daam mehed ära põlata. Islami keskel kasvanud hing otsib stabiilsust, liberalism aga seda ei paku. Süürlane hakkab oma juurte poole tagasi vaatama.
Kust leiab läänestunud moslem Euroopas selle keskkonna, mis tema hinges endiselt elab? Ikka mošees, kus mullad ja imaamid jutlustavad maailmast, mis on järsku kuidagi südamelähedane. Teist-kolmandat põlve Läänes elav moslem leiab järsku selle, mis tal hinges puudu oli, tänapäevane ühiskond on ühtäkki eemaletõukav, tahaks selle endast eemale lükata, aga ei saa, ta on siinsamas, ei lase endast mööda vaadata, vaid sunnib endaga arvestama. Sõja eest põgenenuna ei saa süürlane sageli kodumaale naasta, sest seal on võimul keegi, kelle vastast ta kodusõjas toetas. Jääb üle kodumaa Euroopasse tuua, rajada siin see tore, Allahi ainuõigusel põhinev ühiskond. Ah et eurooplased?! Nad on ju nii tühised, nad väärivadki surma või karistamist, nende lipakad vägistamist. Lääne elust väsinud pagulasest on saanud pühasõdalane, kes põlgab oma vastast ja teab, kuhu teda nõelata. Keskealisele inseneriharidusega jõukale moslemile pole enam isegi oma kodu ja pere nii tähtsad, kui Allah, kes ootab üleval, et ta oma kohust täidaks…
Selline oleks ühe Süüria moslemi tänane ja homne lugu. Kõik saab alguse oma juurte läbilõikamisest ja jõuka multikultuurse ühiskonna virvatulukeste poole tormamisest. Tegelikult on multikultuursus ja globalism vale ja hukatuslik. Igal rahval on oma koht siin maailmas, kus teda vajatakse ja mida tema vajab, kodumaa, kus puhkavad kauged ja veelgi kaugemad esivanemad, paigad, kus liiguvad nende hinged, maamuld, mis annab energiat ehk väge. Vaadake kodumaatuid rahvaid, kasvõi mustlasi — on nad üldse kusagil õnnelikud? On juudid kusagil oodatud, peale vaenlastest ümbritsetud Iisraeli?
Neegrite orjusest vabastamisest on möödas 154 aastat, aga rassidevaheline vaen pole Ameerikas kusagile kadunud, nagu näitasid mullusuvised rassirahutused Fergusonis, St. Louisis ja mujal. Ka immigrantide maal Ameerikas elavad neegrid, latiinod, asiaadid ja eurooplaste järeltuijad endiselt edasi, segunemine on minimaalne. Rahvad on õnnelikud oma kultuurilises keskkonnas, oma juurte juures, oma sünnimaal. Multikultuursus on hingede vägistamine, rahvusriikide hävitamise katsed on kuritegu inimsuse vastu, sama, mis oli kord holocaust juutide vastu.