22.03.2022
Ukraina sõdur on nii oma maa patrioot kui ka ukraina rahvuslane.
Lääneriikide toetus Ukrainale sisaldab endas mingeid kummalisi pidureid ning selle põhjuseks võib olla see, et liberaalsete ja vasakpoolsete valitsustega lääneriigid kardavad “ukraina natsionalismi” mõju Euroopa rahvuslusele.
Pole ju kahtlustki, et putinlik agressioon on Ukrainat liitnud nii riigi kui rahvuse, eriti viimase pinnal. Arvestades seda, et Venemaa ei pea ukrainlasi eraldi rahvuseks, vaid etnilisteks venelasteks, ning nende riiki kunstlikuks moodustiseks, on ukrainlaste vastureaktsiooniks ennekõike kõrgendatud rahvuslik teadlikkus, mis on juhtivaks stiimuliks ka vastupanutahtele.
Juba Ida-Ukrainas toimunud lokaalsema sõja raames oli näha, kuidas edukamad olid vabatahtlike pataljonid, nagu näiteks Azov, keda Läänes aga seostati natsismiga, sest need põhinesid rahvuslusel. Nüüd aga on praktiliselt kogu ukraina rahvas rahvusluse lainel, et näidata Venemaale – me oleme Ukraina ja me oleme ukrainlased! Globalismimeelsus vastupanule ei vii.
Selline rahvusluse tõus ei meeldi kahtlemata enamikule Lääne-Euroopa valitsejatest, kes võivad ukrainlastes näha ohtu globalismile ja multikultuursusele. Rahvuslik patriotism aga jääb ukrainlasi igal juhul saatma, kuidas sõda ka ei lõpeks. Ja Lääne-Euroopa saab endale põgenikud, kes tunnevad oma rahvuse üle uhkust.
Ukraina sõja ja põgenike taustal on näha, kuidas liberaalses Läänes on hakatud rääkima rassismist, sest uus rändelaine koosneb eurooplastest ja naistest-lastest ning üle Vahemere tulevad meestest majandusmigrandid jäävad paratamatult tahaplaanile.
Seega päästab Ukraina hetkel igati Euroopat, seda nii sõjaliselt kui ka rahvusriikluse naasmise pinnalt.
UU