27.11.2022
Nicolaus Fest esinemas.
Laupäeval toimus Tallinnas rahvusvaheline kliimateemaline konverents „Roheline on uus punane?“, millel esinenud Euroopa Parlamendi liige (ID fraktsioon), endine Saksa ajakirjanik Nicolaus Fest ütles kindlalt, et rohepööre on kordades hullem kui punapöörded on olnud.
Ta selgitas, et kui kommunistidele, kes rõhusid sotsiaalsetele muutustele, oli majandusi vaja selleks, et luua inimestele mingisugunegi sotsiaalne kaitstus, siis tänased rohemarksistid majandusi ei vaja – kogu nende jutt tarbimise vähendamisest, külmas toas istumisest, lihasöömise lõpetamisest ja muust taolisest ongi suunatud sellele, et panna inimkond Maa päästmise sildi all näljapajukile.
Konverentsi läbis mõte, et rohepööre on revolutsioon, nagu selle ideoloogid on isegi tunnistanud, ja selle eesmärgiks on rikkused ümber jagada. Ainult et seekord maailma mastaabis ja väga kitsa ringi, nende samade kliimaideoloogide kätte.
Briti endise peaministri Margaret Thatcheri erinõunik kliimapoliitika alal Christopher Moncton of Brenchley rääkis sellest, et kliimavõitlus on juba ammu uusmarksistide kontrolli all. Ta tõi näite Suurbritanniast, kus juba 1980. aastatel suunasid vasakpoolsete kontrolli all olevad ametiühingud pealöögi riigi energeetika pihta – et hävitada kapitalistliku majanduse alusbaas.
“Kommunistid üritasid pikalt oma eesmärke saavutada läbi tööliste, kuid siis said nad ülemaailmse globaalse kliimasoojenemise juttude kaudu aru, et seda saab efektiivsemalt teha läbi keskkonnapoliitika,” rääkis lord Moncton of Brenchley. Ta tõi näitena organisatsiooni Greenpeace, mis tegeles pikalt näiteks merede ja sealsete asukate kaitsmisega, kuid siis imbusid selle juhtkonda kommunistid ja need, kes käisid laevadega vaalu kaitsmas, tõrjuti kõrvale, tegelema hakati “globaalse soojenemisega”.
Seega pole ime, et ka praegu on rohepööre suunatud energeetika pihta, millega saab majandused hävitada, rahad ümber suunata ning inimesed Maa päästmise nimel külma kätte jätta. Seekord ei taha marksistid enam totalitarismi surutavat rahvast toita ega soojendada. Ettekandega esinenud endine keskkonnaminister Rain Epler võrdles selliseid plaane filmiga “Näljamängud”.
Margaret Thatcheri kliimanõunik hoiatas, et kliimavõitlust rahastavad nii Venemaa kui Hiina, kuid seda omadel eesmärkidel – ennekõike selleks, et rohepöördega hävitada Lääne majandused ja võtta nende koht üle. Eriti aktiivsed on seejuures hiinlased, kes õpetavad välja keskkonnaaktiviste, et nood levitaksid kliimavõitluse ideesid Läänes – kaudselt rahastatakse ka igasuguseid lääneriikide instituute, koole, haridusprogramme, mis vastavat ideoloogiat levitavad.
Hiinlaste eesmärk on luua Läänes võimas kliimavõitlejate võrgustik, mis lammutaks Lääne ühiskonda seestpoolt – need inimesed peavad oma kätega hävitama oma majandused. Seejuures kavatseb Hiina lähiaastatel ise rajada 43 uut söeeletrijaama, Jaapan 22, sama teed läheb India. Samal ajal kui Lääs hävitab ennast triljoneid dollareid nõudva rohepöördega, kavatsevad teised maailma hiiud majandusruumi odava energeetikaga üle võtta ja Lääne välja lülitada.
Samal teemal rääkis ka EKRE esimees Martin Helme, kelle sõnutsi ujutavad hiinlased läänemaailma oma rahadega üle, korrumpeerides nii oma vastase eliidi ära. Jutt ei käi mitte sedavõrd otsesest äraostmisest kuivõrd erinevate tegevuste rahastamisest, millega pannakse poliitikute, kõrgametnike, pankade, ettevõtete, ülikoolide ja suure osa ühiskonna tegevus sõltuma Hiina rahast.
Ka Venemaa toetab kaude kliimavõitlust. Mõni aeg tagasi räägiti ka Eestis ühest keskkonnaühendusest, kes sai raha Lääne-Euroopa keskkonnakaitsjatelt, nood omakorda Gazpromilt – see oli juba aastaid enne sõda, kui Saksamaa veel koos Venemaaga aktiivselt Nord Streame ehitas.
Muu maailm ei mängi rohepöördemänge läänemaailmaga kaasa, nad teevad näo, nagu osaleks kliimavõitluses, kuid jälgivad kõike pealt ning peavad peenikest naeru, kui Lääs oma konkurentsivõime hävitab. Läänes aga on kliimavõitlus muudetud reaalse ja pragmaatilise tegevuse asemel sisuliselt religiooniks – selle on kõik uskudele omased jooned fanatismist kui reaalsuse eiramiseni.
Paneeldiskussioonis nentis Christopher Moncton of Brenchley vastuseks Martin Helme küsimusele, et kauaks jätkub raha sellisteks lollusteks nagu kliimavõitlus, et see raha ongi juba otsas, sest pidev juurdetrükkimine on selle väärtusetuks muutnud.