Kuni me ripume kuritegelike rahvusvaheliste organisatsioonide lõa otsas, seni pole kaitstud ei loomad ega inimesed.
Üheaegselt on mitmes riigis puhkenud hüsteeria ühe või teise “kohutava” taudi ümber. Ainsa pääseteena nähakse massilist tapmist. Aga kas taud on reaalseks ohuks ja kas loomade laustapmine toob kaasa midagi peale toidujulgeoleku järsu vähenemise?
Paralleelina võib tuua Kanadas lahvatanud skandaali, kus ametnikud nõuavad jaanalinnufarmi kõigi asukate hukkamist, kuna eelmise aasta detsembris olevat seal linnugripi viirus avastatud. Mis timukate poolt tähelepanuta jäetakse, on see, et lindudel pole mitte midagi viga, kuigi hirmus kujuteldav haigus peaks neid niitma nagu loogu.
Tuntud ja vähem tuntud inimesed on lindude kaitsele asunud. Kõige tuntum on ehk USA uus terviseminister R. F. Kennedy, kes on Kanada regulaatoreid tõsiselt palunud oma hukkamisotsus üle vaadata.
Sama on vaja teha ka Eestis. Truualamlikkusest hullunud ametnike väited tuleb tõsiselt kahtluse alla seada, enne kui loomi laustapma asuda. Kas viirus on päriselt liikvel ja millised on võimalikud kaitsemeetmed.
Küsida tuleb ka seda, miks seakatku laine käis terviseametnike järel, mitte ees. Miks loomi hukati kiirustades ja kuulujutu tasemel andmetele tuginedes.
Küsimuse alla tuleb panna kõigi taoliste ametkondade pädevus ja otsused. Peale covidi ja seagripi ülereageerimisi pole meil vähimatki alust uskuda, et nood tegelased teevad adekvaatseid ja rahva huve silmas pidavaid otsuseid.
Ülaltooduga ei taha ma sugugi väita, et jutuks olevat taudi olemas pole või et see ei mõju kariloomadele hullusti. Aga selle haiguse tuvastamine ja ärahoidmine peab toetuma kainele mõistusele ja teadusele, mitte ideoloogiliselt indoktrineeritud ametkondade lahmivatele suvaotsustele.
Liiga selge on teatud rahvusvaheliste organisatsioonide haiglaslik püüd ülemaailmset võimu saavutada, valimata selleks eesmärke. Üks meetod oli inimeste puuri surumine pandeemia- ja sõjahirmuga, teine meetod on lihatootmise hävitamine, et inimesed nendesamade maailma valitsejate toodetud tehistoitu tarbima suruda.
Karl Olaf Rääk