28.06.2018
Rail Balticu võrdlemine kurikuulsa BAM-iga on täiesti asjakohane, sest ka too trass pole oma eesmärki täitnud.
Nagu kirjutas hiljuti portaal Lõunaeestlane, on tselluloositehase projekt Emajõe äärest juba peaaegu tagasi tõrjutud, nüüd tuleks sama teha skandaalse Rail Balticuga.
Juba arvestatavat vastuseisu kohanud Rail Balticu raudteetrass sai esimese negatiivse tagasisideme uuringufirma Ernst & Young tehtud vildaka ja eksimusi täis tasuvusuuringuga, millele järgnesid selgeks saanud üle mõistuse suur kulukus ja ebaefektiivsus — nüüd selgub, et tegu on ka immigratsioonipumbaga.
Rail Balticu elluviimiseks loodud ettevõtte RB Rail tegevdirektori ja juhatuse liikme Kaspars Rokensi sõnul ei ole Rail Balticu rajamine võimalik ilma võõrtööjõudu kasutamata, kirjutab Postimees. “Ma olen täiesti veendunud, et me ei ole suutelised seda projekti teostama välistööjõudu kaasamata. Seda eriti põhjusel, et peale raudtee infrastruktuuri ehitatakse samal ajal ka teisi infrastruktuuri objekte,” ütles Kaspars Rokens. “Praegu pole selget teadmist, kuidas seda korraldama hakatakse. Tegemist saab olema suure väljakutsega valitsustele, et korraldada nii immigratsiooni protseduure kui ka tööliste majutamist.”
Võib täiesti kindlalt eeldada, et neegritest ja araablastest jutt ei käi, sest nemad lihtsalt pole kella 8-17 raudteetammil töötajad. Kõige tõenäolisem on tööjõu sissevedu slaavi riikidest Ukrainast, Venemaalt ja Valgevenest, mis aga tähendab veel üht sammu Eesti venestamise suunas.
Esimene suur oht peitub venekeelse töökeskkonna loomises. Eestis, eriti Tallinnas ja Ida-Virumaal, on juba arvukalt firmasid ja objekte, kus suhtlus käibki vene keeles. Palju on ka firmasid, kus on suudetud luua riigikeelne keskkond, kuid slaavlaste saabudes läheb see tagasi venekeelseks. Juba praegu on Tallinna tänavatel ülekaalus vene keel, Ida-Virumaast rääkimata, ja võõrtööjõu saabudes saab see veelgi tuntavamaks.
Kindlasti hakkavad paljud väitma, et see on ju ajutine tööjõud — teevad töö ära ja lähevad minema! Paraku läheb siis inimesi vaja trassi hooldusele ja kuna eestlaste endi kinnihoidmispoliitikat valitsusel jätkuvalt pole, siis tööjõu puudusel jäetakse osa slaavlastest siia. Või viiakse teistele objektidele, eriti töökamad neist. Eesti tööandjad on internatsionalistid, nagu ollakse üle kogu maailma — kui raha voolab, siis on eestlusest suva, rahapumba juurde sobib igaüks, kellele saab põliselanikust vähem maksta.
Immigrantidel on alati kombeks mingil ettekäändel jääda riiki, kus neil on teenistust. Venekeelses Eestis pole slaavlastel ei keele- ega kohanemisprobleeme, seadusandluses on juba tekitatud võimalused pered kaasa tuua, need leiavad omakorda töö ja saavad elamisloa — meie niigi tohutu venekeelne kogukond kasvab veelgi, kusjuures eesti keele oskust pole neil enam mingilgi moel tarvis.
Suurehituste rajamisel, nagu seda on Rail Baltic ja tselluloositehas, on sellesse protsessi juba sisse kodeeritud tugevnev immigratsioonisurve, sest väikeriik ei leia mingil juhul ühest piirkonnast piisavalt tööjõudu. Eriti hästi on seda muidugi näha Venemaal, kus näiteks Burjaatiasse rajatav puidutehas toob sinna ohtralt venelasi ja muudab vabariigi elanikkonna suhte kohe burjaatide kahjuks. Täpselt sama mudel töötab üle kogu maailma, ka Läänes.
Kui tööjõupuudus on tõsine, ja pole alternatiivvariante, nagu Eesti puhul oleks tagasiränne ehk Kalevipoegade naasmine, siis tuleb ajutisele tööjõule kehtestada sama karmid reeglid, nagu seda on Araabia naftamaades— inimesed tulevad ainult tööle, endale ja perele raha teenima, kuid ei saa mingil juhul ühiskonna osaks, vaid peavad töö lõppedes lahkuma.
Täiendatud: majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) kommunikatsioonijuhi Rasmus Ruuda sõnul moodustab Rail Balticu ehitus 5-7 protsenti ehitusturust ning ei vaja elluviimiseks suuremas mahus võõrtööjõu Eestisse toomist. Paraku on just Jüri Ratase valitsuse ajal hoogustunud võõrtööjõu sissevedu ja uute immigratsiooni tagauste avamine, mistõttu pole see hinnang küll eriti usaldatav.