Rain Epler CO2 kvoodiärist: sõda pani turu mängima

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna  poliitik, endine keskkonnaminister Rain Epler kirjutab CO2 kvootide ärist, tuues esile kõigepealt numbrid: keskmine kvoodiühiku hind aasta algusest kuni 29. märtsini toimunud oksjonitel on 82,71 eurot (riigieelarves on arvestatud 34,72 euroga); Eesti on 29. märtsi seisuga teeninud 87 769 735 eurot; kui kvoodiühiku keskmine hind jääb sel aastal praegusele tasemele, teenib Eesti 411 813 090 eurot (meenutuseks, eelarves on kvoodimüügi tuluks planeeritud 172,9 miljonit eurot).

Märtsi alguses langesid ühikuhinnad korraks väga tugevalt, nädala jooksul oli ühikuhind 60 euro kandis ning 7. märtsi oksjonil kujunes hinnaks 57,91 eurot. Tänaseks on hind tagasi üle 80 euro piiri.

Epler: „Mul on hüpotees, miks märtsi alguses tugev langus toimus. Ühikutega kauplemine on muutunud finantsinstitutsioonide mängumaaks ja pangad on oma portfellides CO2-ühikute positsioonid päris suureks kasvatanud. Majanduskeskkonna ja eriti finantssektori stabiilsus püsivad peamiselt usaldusel. Usaldusel selle vastu, et kokkulepped peavad ja järske muutusi ümbritsevas keskkonnas ei toimu. Märtsi alguses võis pankuritel tekkida hirm, et Euroopa riigid võtavad muude probleemidega tegelemise kõrval jõuliselt käsile ka CO2 kvoodikaubanduse süsteemi reformi või hakkavad koguni arutama selle kaotamist. Enamikul pankuritest pidas närv vastu, kuid leidus piisavalt suure portfelliga „nõrganärvilisi”, kes „panid jooksu” ehk siis paiskasid oma portfellist suure hulga kvooti turule ja see tõi hinna alla. Kui on oht, et süsteem kukub kokku, siis kaotab kõige vähem see, kes esimesena reageerib.“

„Miks see hirm tekkida võis?“ küsib Epler. Ja vastab: „Venemaa oli alustanud sõda Ukraina vastu, Euroopas saadi aru, et eeldused väga tõsise energiakriisi tekkimiseks on tugevad. Sõja alguses olid riigid täis otsustavust üheskoos Venemaale vastu astuda ja Ukrainat toetada. Pankade riskihindajad võisid sel lühikesel perioodil hinnata väga kõrgeks tõenäosuse, et sama otsustavalt asuvad riigid võtma kasutusele meetmeid energiakriisi leevendamiseks. Näiteks lubavad vähemasti mingiks ajaks fossiilsete kütuste kasutamise ilma lisakoormisteta, sealhulgas CO2 kvootide ostmise kohustuseta.

Peale esimeste emotsioonide lahtumist hakkas lääne „pehmus” vaikselt tagasi hiilima ja tänaseks on juba väga selgelt näha, kui erinevad on Euroopa Liidu riikide seisukohad ses osas, kuidas agressorriigi Venemaaga edasi käituda. Pankade riskijuhid saavad aru, et korraks tekkinud ühtsus ja otsustavus on kadunud ja suur äri ei ole ohus. Kvoodi hind on „tavapärasesse” kõrgusesse tagasi kerkinud. Rohepööre jätkub.“