Euroopa Liidu ja Eesti energiapoliitikat juhib juba pikka aega eeldus, et probleemide lahendus peitub juhitamatu taastuvelektri – tuule ja päikese – võimalikult kiires ja mahukas lisamises elektrivõrku. See eeldus on ekslik. Veel enam: see on strateegiliselt ohtlik nii energiajulgeoleku, tööstusliku konkurentsivõime kui ka riigi toimepidevuse seisukohalt, kirjutab Riigikogu liige Rain Epler.
Energiamajanduse arengukava (ENMAK), mis peaks andma Eesti energiapoliitikale selge sihi, osutub lugemisel ülaltoodud valest eeldusest lähtuvaks sõnasalatiks. Ülimaks eesmärgiks seatakse mitmekesisus ning räägitakse „kõigest korraga”, kompromissidest ja paindlikkusest, kuid puudu on fookus ja poliitiline juhtimine. Energiapoliitika eesmärgid peavad olema suunatud riigi majanduse tugevdamisele ning meie toimetulekule kriisis, mitte abstraktsele mitmekesisusele.
Euroopa kui energiavasall
Euroopa Liit on täna energiavasall. Umbes kolmveerand Euroopa Liidu primaarenergia tarbimisest on fossiilne. Sellest omakorda valdav osa – rohkem kui 85% – imporditakse. Euroopa ise toodab vaid murdosa energiast, mida ta tööstus, transport ja kaitsevõime vajavad.
See tähendab, et enne kui Euroopas asuv tehas midagi toodab, tuleb mõnele välisriigile tasuda arve energia eest. Ebaõnnestunud energiapoliitika on Euroopa tööstusliku ja sõjalise võimekuse languse üks olulisi põhjuseid ning selgitab, miks Euroopa ei istu enam laudade taga, kus kujundatakse uut maailmakorda. Väliste jõudude energiast sõltuv riik või riikide ühendus ei ole suveräänne.
Fossiilkütustest loobumine – võimatu ja ebavajalik
ENMAK ja Euroopa rohepoliitika lähtuvad ideest, et fossiilkütustest tuleb loobuda. See ei ole ei võimalik ega vajalik.
See ei ole võimalik, sest terve rida tööstuslikke protsesse ei toimi ilma fossiilsete kütuste ja tooraineteta. Terasetootmine, plastid ja polümeerid, tsement, kvaliteetne klaas, lõhkeained – kõik need põhinevad fossiilsel primaarenergial või süsinikukeemial. Isegi tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tootmine sõltub fossiilsetest sisenditest.
Fossiilkütuste varud on globaalselt üüratud ning neist loobuda ei ole vaja, kui eesmärk on edukas tööstus ja toimiv riigikaitse. Pikalt juhuenergeetika võidukäiku prognoosinud Rahvusvaheline Energiaagentuur on oma lähenemist radikaalselt korrigeerinud ning ennustab nüüd, et nõudlus fossiilkütuste järele kasvab vähemalt aastani 2050 ja ilmselt jätkab kasvu ka edaspidi. Jutud nafta peatsest lõppemisest on tänaseks laualt maas. Riigid, kes kontrollivad fossiilset primaarenergiat, kontrollivad ka tööstust ja sõjalist võimekust.
Elektri ekspordile peale makstes rikkaks ei saa
Valitsuse retoorikas kõlab sageli väide, et kui ehitame piisavalt tuule- ja päikeseparke, muutub Eesti taas elektri eksportijaks. Juhitamatu tootmise puhul tekib tõepoolest vajadus elektri ülejääki eksportida, et säilitada elektrivõrgu toimimine. Sellisel perioodil on hinnad madalad või isegi negatiivsed ning ekspordil puudub majanduslik mõte: elekter liigub üle piiri, raha selle eest vastu ei liigu.
Mõistlik eksport toimub külmal, pimedal ja tuulevaiksel talvepäeval, kui elektrit ja soojust on piirkonnas puudu ning hind kõrge. Selleks on vaja juhitavat tootmisvõimsust, mitte juhuslikku ilmast sõltuvat ületootmist. Eesti oli veel 2018. aastal elektrit eksportiv riik. Kuid see eksport põhines juhitaval, kohalikul tootmisel – mitte juhuenergia ületootmisel.
Mis on Eesti energiapoliitika põhiprobleem
Kliimaminister Sutt on poetanud olulise tõe: kui meil ei oleks välisühendusi, oleks meil umbes kolmandik ajast elekter puudu. See peaks olema äratuskell.
Kui energiapoliitika eesmärk on lisaks energia mõistlikule hinnale energiajulgeolek, siis peame välistama olukorra, kus kaablite rikke või kriisi korral jääb riik pimedaks. See paraku nii ei ole. Energiamajanduse arengukava räägib mitmekesisusest ja rohelistest edetabelitest, kuid jätab riigi majandusest ja julgeolekust lähtuvad prioriteedid seadmata.
Eesti huvidest lähtuv energiapoliitika
Tuleb sõnastada lihtne ja aus eesmärk: Eesti energiamajandus peab igas olukorras tagama energiajulgeoleku, toetama tööstuslikku ja riigikaitsevõimekust ning hoidma elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Kliimaeesmärgid on sekundaarsed ja kehtivad vaid juhul, kui ei ole vastuolus eelnevatega; need võib ka tähelepanuta jätta.
Mõistlik energiamajanduse arengukava, lühiversioon
Eesti elektrisüsteemi keskne mõõdik peab olema lihtne ja füüsikaliselt range: juhitav baasvõimsus peab olema 1,2–1,3 korda tiputarbimisest, et riik suudaks toimida ka saartalitluses ja kriisis.
Hiljuti mõõdeti Eestis uus tipukoormuse rekord 1720 MW, mis tähendab, et Eesti-siseselt peab olema vähemalt 2060–2240 MW juhitavat võimsust. Selle selgroo moodustavad põlevkivi ja tuumaenergia: põlevkivil põhinev juhitav võimsus suurusjärgus 1400–1700 MW ning tuumaenergia 300–600 MW. Tuumaenergia puhul ei piisa üldsõnalisest jutust stiilis „võib-olla kunagi see sobib”. Seada tuleb konkreetsed eesmärgid, millal on valmis seadusandlik raamistik, millal tehnoloogia ja asukoht valitud ning millal peab ehitus algama.
Juhitamatu tuule- ja päikeseelekter saab selles skeemis olla ainult kütusesäästja, mitte süsteemi kandev sammas. Seepärast tuleb elektritootmise portfelli kujundades jälgida, et juhuenergia installeeritud võimsus ei ole üle 40% tipukoormusest ning juhuenergia toodang üle 15% kogu elektritoodangust. Need piirid ei ole ideoloogilised, vaid tulenevad meie elektrisüsteemi stabiilsusvajadusest.
Sama kainelt tuleb käsitleda hoonete kütmist. Kaugkütet ja soojusvarustust tuleb käsitleda kui strateegilist energiajulgeoleku süsteemi, mitte heitmete vähendamise instrumenti. Küttesüsteemi selgroog peab olema mitmekesine ja kohalikele ressurssidele toetuv kütusekombo.
Eesti oludes tähendab see selget toetumist kohalikele juhitavatele soojusallikatele. Kaugküttevõrkudes tuleb säilitada ja arendada põlevkiviõlil ja puidul põhinevaid lahendusi, samuti põlevkivi- ja tulevikus tuumajaamade jääksoojuse kasutamist nende lähipiirkondades. Väljaspool suurlinnu asuvatel tiheasustusaladel peab kaugkütte selgrooks jääma puidupõhine koostootmine.
Kriisivõimekuse tagamiseks peab kaugküttetaristul olema võime kasutada varukütusena vedelkütuseid, ning riigil tuleb selge sõnaga sätestada strateegiliste varude olemasolu nii nafta kui gaasi osas, mitte eeldada, et import ja turuhind on kriisiolukorras kättesaadavad. Hajaasustusega maapiirkondades on mõistlik säilitada mitmekesine kütteportfell, kus elektripõhised kõrge kasuteguriga lahendused (nt soojuspumbad) täiendavad, kuid ei asenda täielikult ahikütet ja lokaalset tahkekütusepõhist kütet.
Riigil on otstarbekas säilitada ja toetada ahikütet ka uutes hoonetes, kuna see vähendab sõltuvust tsentraalsest taristust ja suurendab kriisikindlust.
Lõpetuseks. Kui eesmärk on tööstuse areng ja majanduskasv, sõjaline võimekus ja geopoliitiline mõju, siis on fossiilsed kütused ja juhitav energia asendamatud. Euroopa on selles osas suure osa oma kaartidest maha mänginud. Eestil on veel võimalus teha kainem valik.
Energiapoliitika peab lähtuma füüsikast, mitte loosungitest. Kui domineerima jäävad valedest eeldustest lähtuvad ideoloogilised loosungid, ei ole meil ei odavat elektrit, toimivat tööstust ega energiajulgeolekut – sõltumata sellest, kui palju tuuleparke me ehitame.