27.09.2022
Rain Epler
Kindlasti on sõda ja sanktsioonid avaldanud suurt mõju energeetikas toimuvale, kuid see mõju on saanud võimalikuks tänu Euroopa Liidus pika aja jooksul tehtud strateegilistele vigadele, kirjutab Rain Epler.
Möödunud sajandi alguses trükiti Noor-Eesti almanahhis ära Gustav Suitsu mõte: “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks.” Nüüd tundub, et nii mõnelgi “eurooplaseks” saanul on selle lause esimene pool ununenud. Kui vaatame, kuidas käituvad teiste Euroopa Liidu liikmete esindajad EL-i institutsioonides, siis näeme, et nemad pole oma kodumaad unustanud.
Hiljuti küsis Eesti Rahvusringhäälingu korrespondent Euroopa Komisjoni asepresidendilt Frans Timmermansilt, miks ei sea Euroopa Komisjon CO2 emissioonikaubanduse süsteemis (ETS) hinnalage ja sai vastuseks et see polevat vajalik, kuna ETS mõju energia hinnale on väike ja see moodustab hinnatõusust vaid kümnendiku. See vastus ajas lisaks minule harja punaseks paljudel nii Eestis kui ka näiteks Poolas, ent ometi on Timmermansi vastus ühest küljest mõistetav.
Frans Timmermans on hollandlane. Praegu on ta küll Euroopa Komisjoni asepresident, kuid ilmselgelt ei ole ta oma kodumaad unustanud. Teatavasti otsustas Euroopa Komisjon selle aasta alguses, et gaasi ja tuumaenergia kasutamine elektri tootmisel on “roheline”.
Holland kasutab oma elektri tootmiseks ligi 50 protsendi ulatuses gaasi ning seetõttu mõjutab CO2 kvoodiühiku hind hollandlasi vähe. Erinevalt meist (üle 60 protsendi elektrist põlevkivist) või näiteks poolakatest (75 protsenti elektrist kivisöest). Seepärast toob Hollandi elanikele ja ettevõtetele kasu elektrile hinnalae seadmine, kuid mitte CO2 kvoodiühiku hinna piiramine.
Solman soovitab riigiasutustel alandada ruumide temperatuuri
Asepresident Timmermans oleks justkui lugenud Gustav Suitsu mõtte parafraseeringut ning selle korralikult algusest peale meelde jätnud. Olles küll eurooplane, on ta jäänud hollandlaseks.
Eestist Euroopa Komisjoni lähetatud volinik Kadri Simson aga käitub hüpiknukuna ja laulab suuremate vendade laulu, olles juba unustanud selle rahvakillu, kelle hulgast ta “eurooplaseks” lähetati. Paraku ütleb minu kogemus, et tegemist ei ole erandiga. Selline käitumine iseloomustab paljusid Euroopasse lähetatud või siin Euroopat esindavaid ametnikke. Eks ole eestlasi ajaloos ennegi kupja või külvivoliniku koht köitnud.
Lugedes ja kuulates kodu- ja välismaiste poliitikute sõnavõtte energiakriisi põhjuste ja võimalike lahenduste kohta, on võimatu märkamata jätta seda tohutut silmakirjalikkust, millega omaenda valesid otsuseid varjata püütakse.
Nii peaminister Kaja Kallas kui ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ei väsi kordamast, et energiakriisis on süüdi Vladimir Putini alustatud sõda Ukraina vastu. Kindlasti on sõda ja vastastikused sanktsioonid avaldanud suurt mõju energeetikas toimuvale, kuid see mõju on saanud võimalikuks tänu pika aja jooksul tehtud strateegilistele vigadele Euroopa poolel.
Alates 1997. aastast, kui algas Nord Stream 1 projekt, on Euroopa suurendanud oma sõltuvust Venemaa energiakandjatest, seda vaatamata meie ja teiste nn Ida-Euroopa riikide hoiatustele.
“Niipea, kui Venemaa kraanid kinni keeras, oli võimatu edasi teeselda, et rohepööre on olnud edukas. Või isegi seda, et mingi pööre on toimunud.”
Rohepöörde loosungi all suleti gaasi- ja kivisöemaardlaid ja kehtestati regulatsioone, mis muutsid fossiilsetest kütustest energia tootmise pidevaks võitluseks tuuleveskitega. Samal ajal ei suudetud asendusena pakkuda ühtegi tõsiseltvõetavat alternatiivi peale Vene nafta ja gaasi. Niipea, kui Venemaa kraanid kinni keeras, oli võimatu edasi teeselda, et rohepööre on olnud edukas. Või isegi seda, et mingi pööre on toimunud.
Eesti ei toeta EL-i plaani energiafirmade erimaksustamiseks
Läbikukkunud rohestamise plaan on juhtide peast visa kaduma. Selle asemel, et pika aja jooksul tehtud valeotsused ümber vaadata, toimivad energialahendused (kivisüsi, Euroopas asuvad gaasimaardlad, tuumaenergeetika) taas taskukohaseks muuta ja kasutusele võtta ning hakata tõsiselt otsima alternatiive, mida tulevikus kasutada, on asutud tegelema võimu tsentraliseerimise ning raha kolossaalse ümberjagamisega.
Plaan kaotada ühehäälsuse nõue Euroopa Liidus otsuste tegemisel jätab meid lõplikult väikese venna rolli, kelle saatuse üle suured vabalt otsustada saavad.
Päris absurdne on aga nn solidaarsusmaksu idee. Bürokraadid, kes on ise regulatiivse raamistiku ülesehitamisel teinud olulisi vigu, tahavad need nüüd kompenseerida, lüües kirve ettevõtjate selga. Olgu need fossiilsest toorainest või taastuvatest allikatest energia tootjad, kes on kasumit teeninud, ootamatult ja tagantjärele saavad lisamaksu kaela kõik ühtviisi. Selline otsus kahandab märgatavalt usaldust EL-i, kui stabiilse regulatiivse keskkonnaga turu suhtes. Lisaks on mul raske mõista, miks elektri defitsiidi olukorras tahetakse allesjäänud elektritootjaid lisakoormisega karistada.
Nüüd on hea võimalus nii meilt Euroopasse lähetatud tippametnikel kui ka valitsusel näidata, et Eesti huve ei panda häbelikult vaka alla.
Vastuseks Euroopa Komisjoni solidaarsusmaksu plaanile tuleks selga sirgeks lüües öelda, et Eestis kehtib see juba ammu. Põlevkivi kaevandamise puhul sõltub kaevandamisõiguse tasu määr raske kütteõli maailmaturu hinnast ehk teisisõnu, kui maailmaturu konjunktuur on soodne, tuleb ettevõtjatel riigile rohkem maksta.
Samuti tasub EL-i ametnikele meenutada, et taastuvenergia on nende endi plaani kohaselt olnud meie tulevik ning ei maksaks uisapäisa minna karistama neid, kes sellesse investeerinud on. Lähinädalad toovad selguse, kas lauldakse edasi sakslaste ja hollandlaste noodi järgi või julgetakse koduseid viise kalliks pidada.
Tagantjärele on raske öelda, mida täpselt Gustav Suits mõtles. Ometi tahan ma uskuda, et eestlaseks olemist ja eurooplaseks saamist kokku sidudes pidas luuletaja silmas sedagi, et ühise laua ümber istudes oma huvide eest seismine on üks osa eurooplaseks olemisest.
Rain Epler, endine keskkonnaminister (EKRE)