Postimehe Fookuse rubriigis “Põhimõtted ja riik” käsitleti Eesti energiapoliitikat, kus küsiti, kuidas peaks Eesti energiapoliitika jagama prioriteete järgmiste eesmärkide saavutamise vahel? (kolme valiku summa = 100%).
• Varustuskindlus ja kriisidele vastupidavus ____%
• Taskukohasus maksumaksjale ja tarbijale ____%
• Keskkonnasäästlikkus (kliimakaitse, looduskaitse, õhu ja vee kvaliteet) ____%
Vastab Rain Epler (EKRE):
• Varustuskindlus ja kriisidele vastupidavus 33,33%
• Taskukohasus maksumaksjale ja tarbijale 33,33%
• Keskkonnasäästlikkus (kliimakaitse, looduskaitse, õhu ja vee kvaliteet) 33,33%
Eesti energiamajandus peab igas olukorras tagama energiajulgeoleku, toetama tööstuslikku ja riigikaitselist võimekust ning hoidma elektri hinna pikaajaliselt konkurentsivõimelisena. Keskkonnaeesmärkide puhul tuleb jälgida, et need ei oleks vastuolus eelnevatega.
Elektrisüsteemi keskne mõõdik peab olema lihtne ja füüsikaliselt range: juhitavat baasvõimsust 1,2–1,3 korda tiputarbimisest, et riik suudaks toimida ka saartalitluses ja kriisis. Eestis senine tipukoormus on 1720 MW, mis tähendab, et Eesti-siseselt peab olema vähemalt 2060–2240 MW juhitavat võimsust. Selle selgroo moodustavad põlevkivi ja tuumaenergia: põlevkivil põhinev juhitav võimsus suurusjärgus 1400–1700 MW ning tuumaenergia 300–600 MW. Tuumaenergia puhul ei piisa üldsõnalisest jutust stiilis “võib-olla kunagi see sobib”, vaid tuleb teha konkreetne samm-sammuline plaan koso ajaliste eesmärkidega.
Juhitamatu tuule- ja päikeseelekter saab süsteemis olla ainult kütusesäästja, mitte süsteemi kandev sammas. Seepärast tuleb elektritootmise portfelli kujundades jälgida juhuenergia installeeritud võimsus ei tohi olla üle 40% tipukoormusest ning toodang üle 15% kogu elektritoodangust.