29.05.2022
Rain Epler
Praeguste riigijuhtide tegevus riigikaitse, energiaturvalisuse ja taastuvenergia arendamisel tekitab küsimuse, kas nad ajavad asja Eesti riigi ja rahva huvides, kirjutab ettevõtja ja Võru linnavolikogu liige, endine keskkonnaminister Rain Epler.
Viimasel ajal on inimeste süüdistamine kremlimeelsuses muutunud väga kergekäeliseks. Piisab sellest, kui keegi vähegi sirgjoonelisemalt ühiskonna ees olevatest väljakutsetest või võimalikest tekkivatest probleemidest räägib, kui teda süüdistatakse Venemaa huvide esindamises. Kontekstist välja rebitud ja tihti valedega vürtsitatud lausetest puhutakse üles skandaal, mis tegelikke probleeme varjutab. Skandaali varjus aga toimub nii mõndagi, mis peaks uuriva ajakirjanduse tööle ja iga kodaniku küsimusi esitama panema.
Riigikaitse arendamise okkaline tee
1. märtsil, kui Venemaa sõda Ukrainas oli kestnud nädala, teatas Jürgen Ligi Riigikogu kõnetoolist: „Ei, me isegi ei peaks praegu rääkima mingitest relvahangetest, mis ju kõik võtavad aega, ega suurtest täiendavatest lisaeraldistest.” Oma kõnet jätkates viitas ta hoopis tungivale vajadusele piirata sõnavabadust ja muuta võimalikuks nende arvamusavalduste piiramine, kus öeldakse, et kuningas on alasti.
Kaitseminister Kalle Laanet ütleb oma 21. märtsi intervjuus ERR-le väga „huvitavalt”: „Keskmaa õhutõrje on lisapaketis sees, aga ettepanekuga kajastada võimearenduse rahalised kulud riigieelarve 2023–2026 strateegias.” Tõlgituna tähendab see, et võimekus ei kajastu lisaeelarves ega pruugi jõuda ka järgmise aasta eelarvesse.
Vähem kui kuu aega tagasi esitas valitsus Riigikogule 800 miljoni euro suuruse lisaeelarve eelnõu, mida uhkelt sõjaaja eelarveks kutsuti ja mis väidetavalt peaks Eesti riigi kaitstust kõvasti suurendama. Kaitseministeeriumile on ses eelarves ette nähtud vaid 15,66 miljonit eurot. Kel aega eelarve seletuskirja lugeda, see näeb, et kasutusele on võetud fraas „Laiapindne julgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamine” ja selle alla kannatab panna kõikvõimalikke rahaeraldisi, isegi ligi 2-miljonilise kingituse ajakirjandusväljaannetele käibemaksu alanduse näol, kuna need vaesekesed tegutsevad „infosõja olukorras”.
Küsimärgid meie energiaturvalisuse kohal
14. mail lõpetas Venemaa Soomele elektri tarnimise ja alati optimistlik Taavi Veskimägi teatas seepeale, et meil pole sellest sooja ega külma. Eleringi juht lisas: „Mis kõige olulisem – viimaste kuude jooksul oleme saavutanud nii tehnilise kui juriidilise võimekuse ja valmisoleku sisuliselt tundide jooksul lülitada end sünkroontööst Venemaa elektrisüsteemiga sünkroontöösse Mandri-Euroopa elektrisüsteemiga.” Kas ikka oleme? Vaadakem pisut selles protsessis toimunut.
2018. aasta juuli lõpus teatasid Eesti, Läti ja Leedu süsteemihaldurid, et katse meie elektrisüsteemide Venemaast eraldamiseks tehakse 2019. aasta juunis. 27. juunil 2019 teatas Eleringi pressiesindaja lakooniliselt: „See [eraldamise] katse lükati edasi ja toimub nüüd juba uutel alustel vahetult enne Mandri-Euroopaga sünkroniseerimist.” Me ei tea, millised on need uued alused, kuid tõsiasi on, et test on siiani tegemata. Seevastu Leedu viis omapoolse testimise 2021. aasta lõpus edukalt läbi ning Eesti kohta on kuulda, et hetkel valmisolek Venemaast lahti ühendamiseks puudub.
Taavi Veskimägi plaan on olnud sageduse hoidmiseks ehitada sünkroonkompensaatorid, mis oleksid töötanud (odava vene) gaasi jõul, kuid tänaseks on maailm muutunud ja see plaan ei tundu enam sugugi hea. Avalikkuse jaoks teadmata põhjustel ei ole Elering soovinud kasutada elektrisüsteemis sageduse hoidmiseks Eesti oma võimekust, mis on olemas näiteks Eesti Energial, kes müüb sama teenust Soomelegi. Ja ometi tunnistab 7. aprilli Esimeses stuudios Veskimägi, et olukorras, kus Venemaa meid ootamatult oma süsteemist lahti ühendaks, loodaksime leedulaste ning Eesti Energia põlevkivijaamade peale.
Riigile tegelikult ei meeldi taastuvenergia?
Aidu tuulepargi kaasus on ajakirjanduses palju kajastust leidnud. Mingil põhjusel loopis Kaitseministeerium sellele projektile pikalt kaikaid kodaratesse. Põhjuseks asjaolu, et tuulikud segavat radarite tööd. Ometi sõditi vastu ka täiendava(te) radari(te) ehitamisele, mis oleks probleemi lahendanud ning oluliselt suurendanud tuuleelektri toodangut.
Kui selle aasta 12. aprillil teatas kaitseministeerium Ida-Viru ja Võrumaa omavalitsustele, et päikesejaamade ehituseks neis maakondades tuleb ministeeriumist luba saada, pani see mind kulmu kergitama. Põhjendused on sarnased Aidu omadega – ikka segavat taastuvenergia tootmine radarite tööd. Teemakohaseid artikleid lugedes saab kiiresti selgeks, et see võimalik segamine on minimaalne ning suhteliselt lihtsate vahenditega kõrvaldatav.
Märtsi lõpus teatas Taavi Aas, et päikesepargid ei ole enam võrku oodatud. Põhjuseks asjaolu, et võrk ei pea koormusele vastu. Kas võrguoperaator on ka siin pika plaani valesti teinud?
Ma ei ole suur tuule-ja päikeseenergia fänn, aga kui meil on plaan neist allikatest energiat toota ja pidevalt kõlavad loosungid, et just taastuvatest allikatest pärit energia on meie tulevik, siis tekitab selline „saamatus” paratamatult küsimusi.
Ainuüksi ülaltoodud näited peaksid panema küsima, kas otsustajad on piisavalt võimekad või kas nad tegutsevad Eesti huvides. Kirjutada võiks veel paljustki. Olgu selleks maakoolide sulgemise kampaania ja vastuseis meetmete rakendamisele autokütuste taskukohaseks muutmisele, mis selgelt suretavad elu Eesti maapiirkondades või Keskkonnaameti ja nn looduskaitse organisatsioonide tegevus metsasõjas. Kõike seda enda ümber vaadates tekivad paratamatult pealkirjas toodud küsimused.
Rain Epler
ettevõtja ja Võru linnavolikogu liige
endine keskkonnaminister