18.06.2022
Rain Epler
Eestlaste ostukorvis on energia väga suure osakaaluga, mistõttu oleme jõudnud oma inflatsiooniga Euroopa esirinda. Kuid ka sellises olukorras on võimalik teha otsuseid, mis inimeste toimetulekut ja ettevõtete konkurentsivõimet toetavad, kirjutab endine keskkonnaminister Rain Epler (EKRE).
Sõjauudiste ning valitsuskriisiga seotud infotulva sees jäi inimestel ilmselt märkamata uudis, et 30. mail kohtus Kaja Kallas Brüsselis Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga, et arutada „Eesmärk 55“ kliimaeesmärkide saavutamist. Peaministri büroo pressiteatest saab lugeda optimistlikus toonis hüüatusi, et „oleme endale eesmärgiks võtnud saavutada kliimaneutraalsus ja energiasõltumatus“ ning „rohepööre on vastus kallile fossiilsele energiale“.
Süveneva energiakriisi ja pöörase inflatsiooni tekitatud probleemide küüsis olles näib paljudele, et Reformierakond eesotsas Kaja Kallasega ei saa olukorra tõsidusest aru ega pea inimeste toimetuleku järsu halvenemisega tegelemist oluliseks. Tegelikkus võib olla vastupidine.
Me võime seista silmitsi olukorraga, kus peaminister püüab inimeste raskusi ära kasutades ennaktempos rohepöörde eesmärke saavutada.
Kui autokütus maksab üle kahe euro ja elektrihind on ka suvisel ajal mitu korda kõrgem kui ühiskonna üldist elatustaset arvestades jõukohane, siis jõuame üsna kiiresti seisu, kus maainimesed enam lapsi kooli ja lasteaeda viia ei jaksa, huviringidest rääkimata. Linnarahvalgi ei jää muud üle, kui järgida soovitust toad talvel jahedamad hoida ja villaseid sokke kanda.
Kui Euroopa keskpanga tegevus intressi tõstmisel muutub komakohtade liigutamise asemel täisarvudega kirjeldatavaks, siis võib kinnisvarabuum üsna ruttu krahhiks pöörduda.
Kõik ülaltoodu kokku viib selleni, et terve hulk eestlasi peab (taas) kohvrid pakkima ja mujale paremat elu otsima minema. Siiajääjad veavad püksirihma viimseni pingule. Ja voilà, statistika hakkab näitama meie tublidust CO2-heite, jäätmete ja muu taolise vähendamisel. Peaminister saab rahvusvahelisel areenil esitleda väikest Eestit, kes sammub maailma päästes rohepöörde esirinnas. Küsimust, kellele päästetud maailm jääma peab, ei esitata.
Vältimaks musta stsenaariumi tegelikkuseks saamist, on oluline rääkida sellest, et meil on võimalik keerulises olukorras oma riigi huvidest lähtuvaid otsuseid teha.
Maksumuudatusi ei pea välistama
Selle mõju vastu, mille on kaasa toonud viimaste aastate suur rahatrükk, on Eesti-sugusel väikeriigil raske midagi teha, ent energiahindade normaliseerimiseks ja üldise hinnatõusu pidurdamiseks saame kasutada tõhusaid meetmeid. Vaja on julgust teha otsuseid lähtuvalt oma riigi huvidest.
Kriisi üleelamiseks vajalikest maksumuudatustest räägivad juba mitmed eksperdid, aga ikka kostab Reformierakonnalt vastuseks jutt eelarvetasakaalust ja sellest, et riik ei tohi oma kulutusi suurendada. See jutt on mäda vähemalt kahel põhjusel.
Esiteks on mõistlik inflatsiooni pidurdamiseks riigi kulutusi tõepoolest ohjata ja ega see muidu ei toimu, kui valitsussektor enda tulusid ei piira. Teiseks on väga oluline aru saada, et hüppeliselt kasvanud hinnad on märkimisväärselt kasvatanud riigi sissetulekuid ja selle arvelt oleks õiglane ettevõtete ja inimeste koormust vähendada.
Rääkides näiteks autokütuse maksude vähendamisest, ei tohi alahinnata riigijuhtide poolt antavaid sõnumeid. Kui peaminister avaldab arvamust, et makse pole mõtet langetada, kuna siis suureneb kütusemüüjate kasum ja kütuse ostjate jaoks jääb hind samaks, siis on üsna tõenäoline, et see nii ka läheb.
Kui aga kütusemüüjad saavad sõnumi, et juhul, kui maksumuudatus ei jõua nn postihindadeni, siis võetakse valitsuses kaalumisele piirhinna kehtestamine, saavad tanklakettide juhid sõnumist kenasti aru ning lasevad maksude alanemisel tanklas välja paista. Vastav kogemus paari aasta tagusest ajast on meil olemas!
Elektrihinna saab muuta taskukohaseks
Maksude muutmisest veel suurema mõjuga ja talve üleelamiseks kriitilise tähtsusega on elektrihinna toomine tasemele, mis oleks inimestele jõukohane ning parandaks ettevõtete konkurentsivõimet.
Avalikust arutelust on käinud läbi ideed, et me peaksime lahkuma nii CO2 kvoodi kaubanduse süsteemist kui ka Nordpooli elektribörsilt. Tegelikkus on tunduvalt lihtsam ning Eesti võib jääda osaliseks mõlemas «skeemis», vältides sellega keerulisi rahvusvahelisi läbirääkimisi ja võimalikke kohtuasju.
Vastavalt Euroopa Nõukogu direktiivile, mis reguleerib kvootide müügist saadava tulu kasutamist, otsustab raha kasutuse üle iga liikmesriik iseseisvalt.
Eesti saab energiakriisi ajal teha otsuse, et Eesti Energia poolt elektri tootmiseks ostetud CO2-kvoodiühikutele kulutatud raha tagastatakse neile riigieelarvesse CO2-kvoodiühikute müügist laekunud summast sihtotstarbeliselt selleks, et elektri hinnast selle komponendi kulu eemaldada.
See rahaeraldus on olemuselt eelarveneutraalne, kuna Eesti Energia ostab ja riik müüb kvoote samadel oksjonitel. Ehk igal ajahetkel on võimalik ostetud kvoodi hinnale vastav kompensatsioon lisada, ilma et täiendavat maksumaksja raha kulutataks.
Läbi omaniku ootuste saab vabariigi valitsus kohustada Eesti Energiat asjast huvitatud eraisikute ja ettevõtetega sõlmima elektrimüügiks lepinguid otse, ilma Nordpooli börsi vahenduseta. Otse müüdud elektri hind oleks reguleeritud ning seda kontrolliks konkurentsiamet, hind jääks vahemikku 35–40 €/MWh.
Jah, see on tõepoolest võimalik, kuna miski ei kohusta meie elektritootjaid müüma kogu toodangut läbi Nordpooli ning CO2 kaubandust reguleeriva ELi direktiiv 2003/87/EÜ artikli 10 lõike 3 alapunkt h) lubab kvoodimüügi tulu kasutada «meetmetele, mille eesmärk on /…/ rahalise toetuse andmine, et lahendada sotsiaalprobleeme väiksema ja keskmise sissetulekuga leibkondades».
Kuna Nordpool jääb endiselt alles, saavad kõik need, kes ei pea end väiksema ja keskmise sissetulekuga leibkonnaks, börsilt head kallist elektrit edasi osta. Aeg-ajalt on ju kuulda-lugeda inimestest ja ettevõtetest, kes on valmis rohelise elektri eest rohkem maksma. Kui tekib võimalus otse ja odavalt saada, siis jõuabki kätte tõehetk, kus näeme, kui paljud on valmis jätkuvalt börsi kaudu kallimat elektrit ostma ja selle eest 150–200€ maksma.
Nordpoolilt mitte lahkumine on igal juhul mõistlik, kuna siis saavad näiteks taastuvenergia tootjad elektridefitsiidis vaevlevale turule oma toodangut müüa ning ka Eesti Energia saab toodangu ülejäägi seal realiseerida.
Kuna eestlaste ostukorvis on energia väga suure osakaaluga, oleme jõudnud oma inflatsiooniga Euroopa esirinda. Nagu ülalt võis lugeda, saame selles osas tõsiseid samme astuda ning inimeste toimetulekut ja ettevõtete konkurentsivõimet toetada.
Praegusel ajal, kus ei ole veel selge, milline valitsuskoalitsioon meid saabuvast sügisest ja talvest läbi juhib, jääb vaid soovida, et ohjad haaraks need, kellel on ideid ja ka julgust neid ellu viia. Kui seda ei juhtu, siis võib järgmisel kevadel olla palju rohelust, mida naudivad vaid üksikud.
Rain Epler, endine keskkonnaminister (EKRE)