07.08.2023
Rain Epler
Juba 2020. aasta kevadel lõime toonase rahandusministri Martin Helmega koos lahinguid, et 30 miljoni euro suurust riigiabi Nordicale mitte anda.
Nõukaaja lõpus, mida ma juba isiklikust kogemusest mäletan, räägiti üht anekdooti. Mees töötab tehases valvurina ja märkab mitmendat õhtut järjest, et tööline Fjodor lahkub tehasest täidetud käsikäruga. Valvuri mõõt saab täis ja ühel õhtul peatab ta Fjodori.
Valvur: “Fjodor, mis sul kärus on?”
Fjodor: “Prügi!”
“Selge, head õhtut!” lausub valvur ja laseb töömehel minna.
Kui Fjodor on veel paar õhtut prügi täis käruga lahkunud, hakkab kahtluseuss taas valvurit närima. Ta peatab Fjodori ja palub sellel käru sisu maha kallata. Tuhnib selle läbi ja veendub, et tõepoolest on tegu prügiga. Fjodor saab õhtule.
Miski ütleb valvurile, et asi ei ole õige ja paari päeva pärast peatab ta käruga töömehe uuesti ning lausub: “Fjodor, ma tean, et sa varastad midagi. Palun ütle mulle, mida!”
Fjodor: “Kärusid!”
Riigiabi me toona ei andnud
Kui me 2020. aasta kevadel koos toonase rahandusministri Martin Helme ning paari kogenud rahandusministeeriumi ametnikuga lahinguid lõime, et 30 miljoni euro suurust riigiabi Nordicale mitte anda, siis omavahelistel koosolekutel meenutasime seda anekdooti õige mitu korda. MKMi kõrged ametnikud koos Nordica nõukogu ja juhatuse esindajatega kirjutasid meile pikki põhjendusi, miks raha andmine on vajalik. Seletasid meile tundide viisi, kui kriitiliselt oluline on riigi rahasüst ja kui edukas on tegelikult Nordica ärimudel, kui ta vaid raskest koroonakriisist välja tuleb. Halenaljakas oli see, et iga kohtumise ja kirjaga jutt muutus. Alguses meelitati jutuga otselendudest Tallinnast, siis räägiti kõvast dividenditulust, mida riik teenima hakkab ja lõpuks jõuti selleni, et lennundussektor on vaat et Eesti kõige tähtsam majandussektor ning Nordica selle süda. Siis hakati ringiga otsast peale.
Meid see ei veennud. Meie meeskonda kuulus mees, kes oli kümmekond aastat varem sõdinud selle vastu, et riik Estonian Airile raha annab. Nii, nagu tema ja teised skeptikud ei saanud toona vastu Reformierakonna survele, kaotasime lahingu ametnike armeele ja koalitsioonipartneritele ka meie. Lennukad ametnikud olid Taavi Aasale augu pähe rääkinud, too omakorda veenis Jüri Ratast, kelle juhtimisel tegigi valitsus otsuse raha ikkagi anda.
Meenutasime anekdooti ja tõdesime, et oleme justkui tehase valvuri rollis. Saad aru, et midagi on valesti, aga ei leia seda vähki kivi alt üles. Kui lugesin 1. augustil ERRist kliimaminister Michali tõdemust: «Esimene asi on Nordica stabiliseerimine. Ma ütleks ausalt, et tasub olla valmis ka selleks, et see ei pruugi ühel hetkel õnnestuda, kui on üle jõu käivad kohustused võetud. Siis meil tuleb lihtsalt varade pool erastada, muud midagi,» meenus mulle, et üks võimalik stsenaarium, mida toona arutasime, oli järgmine.
Kuhu “käru” on peidetud?
Riik meelitatakse rahasüsti tegema, selle eest hangitakse korralik materiaalne baas tublit allhanget pakkuva lennuettevõtte loomiseks ja siis mõne aasta pärast selgub, et ettevõte ikkagi ebaõnnestus, ning selleks, et midagigi päästa, müüakse pankrotipesast korraliku allahindlusega maha «see, mida müüa saab». Ja seejärel ilmuvad uues eraettevõttes välja meile juba tuttavad «lennunduseksperdid».
Viimasel ajal uudiseid lugedes tundub, et olime oma aruteluga päris lähedal sellele, kuhu «käru» peidetud on. Kõigepealt «maailma kõige kõvema lennundusguru» ootamatu pensionileminek, siis «üllatusena» saabunud väga kehvad majandustulemused, seejärel teade, et firmat hakkab «ümber pöörama» rahvusvaheline konsultatsioonifirma, millega seoses on üleval huvide konflikti kahtlus ning lõpuks, justkui väga hapuks kirsiks tordil uudis, et «Jan Palmériga seotud lennufirma napsas endale Nordica liinid».
Aeg annab arutust. Ootame erikontrolli tulemused ära ja jälgime tähelepanelikult erastamisprotsessi. Et Eestil oleks vähegi lootust heale lahendusele, tuleks kõik need ametnikud ja Nordica juhtivad töötajad, kes on Nordicaga vähegi seotud olnud, ettevõttest ja toimuvast erikontrollist eemal hoida, palgata sõltumatud saneerijad ning lasta teha erikontroll valitsevast ministeeriumist sõltumatul instantsil. Kui seda mitte teha, jääb vaid loota, et juhtub ime ja võimalikud halvad stsenaariumid ei realiseeru, sest vastasel korral tuleb kliima päästmise ja laste tulevikule mõtlemise loosungite all järjekordset eelarveauku lappida.
Rain Epler, Riigikogu liige (EKRE)