Esmaspäeval vastas peaminister Kristen Michal Riigikogus arupärimisele põlevkivi kohta ja tema keerutavale vastusele vastas EKRE fraktsiooni saadik Rain Epler konstruktiivse kriitikaga.
Rain Epler: “Ma vähemalt korra, aga võib-olla rohkem olen siit puldist kilplastest juba rääkinud, täna pikemalt sellel ei peatu, aga kui ma lugesin uudistest selle kohta, kuidas Eestisse plaanitakse rajada 600 megavatti gaasielektrijaamu, siis ma jälle mõtlesin nende kilplaste peale, nii et soovitan kõigil see raamat välja võtta ja lugeda, et ehitame põlevkivimäe otsa, piltlikult öeldes, gaasijaamad ja hakkame seal teist fossiili põletama.
Kui tänase arutelu juurde tulla, siis kõigepealt alustan positiivsest, nagu mul on kombeks olnud. Peaministri jutu toon on võrreldes mõne kuu tagusega oluliselt muutunud. Ta juba räägib põlevkivist ja põlevkivielektrijaamadest kui olulisest reservvõimsusest. Meie debatid on olnud väga teisetoonilised siin veel mõni aeg tagasi. Nii et selle eest tuleb kiita. Ma saan aru, et ta kohe ei saa hakata endale lausa risti vastupidi rääkima või liiga kiiresti ei saa seda teha, aga ma olen kindel, et ta ei ole nii häbelik, et ta juba paari kuu pärast ei suudaks rääkida täpselt vastupidist juttu sellele, mida ta näiteks aasta tagasi on põlevkivist rääkinud. Nii et olgem selles osas lootusrikkad.
Aga nüüd mõnede asjade kohta, mida peaminister siin rääkis. Et põlevkivijaamad ei ole poliitikute juhtida, vaid Eesti Energia juhtida. Minu arust see on selline puudulik või nõrk poliitiline juhtimine. Tegelikult see ongi selline ametnike riik, et tuleb peaminister, ütleb, et tema ei saa midagi teha, riigifirmade juhid ja ametnikud ise teevad. Tegelikult peaks olema just nimelt vastupidi: valitsuses olevad poliitikud ütlevad riigiettevõtetele ja ministeeriumi ametnikele, millised on suunad, millised on eesmärgid, ja siis need omakorda peaksid neist lähtuma ja vastavalt tegutsema.
Meil täna paraku on, vastupidi. Minu hinnangul see näitab nõrka poliitilist juhtimist. Otseselt mitte energeetikaga seotud, aga siiski markantne näide, siin uudistes kõik räägivad, et Michal paneb oma sõbra Kasemetsa riigisekretäriks. Mina arvan, et tegelikult on vastupidi: Kasemets seal Kliimaministeeriumis olles võttis Michali oma kabinetti ja ütles, et aasta pärast tahan olla riigisekretär ja hakka toimetama. Ja näed, Michal toimetab!
Michal ütles veel seda, et fossiilid ei pääse turule, sest on kallid. Ei ole kallid! Kõige odavamad on. Ja kui peaminister mind ei usu, kuulaku meie oma teadlasi. Kalliks teeb selle tänases situatsioonis see, et administratiivselt on meil kehtestatud selline maksuräkit, ma ütleks. See kvoodikaubandus ongi suunatud fossiilkütuste väljasuretamise vastu, samal ajal meil tegelikult töötavat alternatiivi ei ole. Ja ka selles osas ma siiski arvan, et kuigi siin Euroopa Komisjon ei näita välja märke, et nad oleks aru saanud, et Ameerikas on presidendiks valitud inimene, kes seniseid poliitikaid ei toeta – suisa vastupidi –, siis ma arvan, et sellest saadakse peatselt aru. Ootan ka selles osas põnevaid ja positiivseid arenguid.
Ja lisaks räägib peaminister sellest, et küll need põlevkivijaamad on ikkagi saastavad ja mustad ja nii edasi, aga räägib ka, et aga nad on head, kui nad seal reservis on. No vaat see reservis olemine teebki põlevkivist elektri tootmist kallimaks ja teeb seda ka saastavamaks, sest kui sul see jaam seal seisab, siis tuleb ju inimesi palgal hoida, jaama hooldada ja nii edasi. Selle jaoks tuleb kulutada raha.
Ma olen kindel, et kui esitada peaministrile näiteks järgmine arupärimine selle kohta, et kust see raha tuleb, siis ta ütleb: ei tea, pole poliitikute teha, Elering maksab kuskilt. Aga tegelikkuses loomulikult maksame me selle kõik kinni läbi võrgutasude või siis läbi otsese maksukoormuse tõusu. Öeldakse, et julgeolekumaks, keeratakse jälle igale võimalikule maksule paar protsenti peale, ja pärast öeldakse, et raha kulub igale poole.
Nii et lõpetan ka positiivselt: härra peaminister, soovin teile julgust oma seniseid vaateid kiiremini revideerida ja võib-olla saame hakata tagasi normaalsuse suunas liikuma. Kui see siiski raske on, on alati võimalik juhtimine üle anda nendele, kes julgeid otsuseid teha julgevad.”