31.05.2024
Rain Epler.
Riigikogu liige Rain Epler võttis parlamendis EKRE fraktsiooni nimel sõna tuumaenergiale üleminekul ning ütles, et ta võtab sõna tegelikult kõikide nende riigikogulaste eest, kes pooldavad tervemõistuslikku energiapoliitikat, seega toetab.
Rain Epler: „Ma tean, kui kirglikult kolleeg Mario Kadastik tuumajaamu pooldab, arvan, et olukorras, kus selle otsuse vastuvõtmisel ei ole koalitsioonis kokkulepet ja mulle näib, et isegi valdavalt pooldaval seisukohal olevates erakondades on hääletus vabaks jäetud, oleks olnud vaja palju veenvamat etteastet, aga veelgi olulisemana, veel paremat toimetulekut küsimuste-vastuste voorus. See oleks kahtlejad ehk pooldama kallutanud. Nüüd võis minna vastupidi, mina loodan, et ei läinud.
Kolleeg Jaak Aab tõi esile, et riigikogu otsus ei ole valitsusele siduv. Tuleb nõustuda, tõepoolest, otsuse täitmine ei ole kohustuslik. Me ju nägime selleski koosseisus, kus koalitsiooni häälte toel võeti vastu otsus, et valitsus asuks tegevusse, et parandada poliitilist kultuuri. Loomulikult midagi tehtud ei ole. Aga teisipidi, riigikogu otsus on siiski võimalus. Siduvat kohustust ei ole, võimalus tegutsema asuda on, ilma et mõni koalitsiooni poolt saaks seda blokeerida.
Kolleeg Urmas Reinsalu juba adresseeris seda teemat. Sotsid ütlevad, et peab olema lubadus, et riik mingil moel tuumajaama arendust ei toeta. Aga ise täiesti tuima näoga survestavad koalitsioonipartnereid miljardeid sõna otseses mõttes tuulde loopima. Mis see tuuleparkide subsideerimine muud on? Minu arvates siin mingi au- ja häbitunne võiks ikkagi olla, et vähemasti ise mitte tõsta vastuargumendina esile küsimusi lobigruppide tegevusest.
Sotsidest veel. Mure: kellelegi läheb kasum, meile jääb saaste. Taas tõmmake paralleel meretuuleparkidega. Täna Skandinaaviast juba kostub murenoote selles osas, et omanikud on hakanud nihkuma Luksemburgi ja mujale. Noh, eks omanikud näevad ette, seal on need pargid varem püsti pandud, et kui paarkümmend aastat mööda saab, siis on postid meres, meil on hunnik betooni, vaske ja muid materjale, meie peame sellega tegelema. Nii et jällegi, selles mõttes asjasse mittepuutuv paralleel. Sõltumata sellest, millest sa seda energiat teed, erinevad küsimused vajavad ikkagi vastuseid.
Omandiküsimus. Siin jäi vastaja veidi hätta ja oli ekslev. Ma omalt poolt ütleks, et siin võib-olla jaama suurusest ja otstarbest lähtuvalt võiks tõesti selles otsuses, ja muudatusettepanekuid on veel võimalik teha, seda käsitleda. Kui me räägime jaamast, mis on, ütleme, Eesti elektritootmise keskne jaam, suur jaam, koosnegu ta kas või moodulitest, siis mina olen ka seisukohal, et seal võiks riik olla enamusosanik. Aga kui me räägime sellest, et mõni linn tahab katlamaja tuumaküttele viia või mõni ettevõtja tahab oma tegevuse tarbeks väikest tuumajaama rajada, seal ei ole riigi osalus ilmtingimata vajalik. Nii et see Soome näide, kus mingist võimsusest alates see piir teha – võiksime kaaluda.
Veidi asja sisulisest poolest ka. Ikkagi see energeetiline tasuvus. Mitu ühikut energiat pead sa kulutama, et saada enda jaoks kasulikku energiat? Tuumajaama puhul räägitakse vahemikust, paned ühe ühiku sisse, vastu saad 70–100. Teadlased nagu ikka otsivad vastuseid, mitte ei tea neid tõsikindlalt, aga suurusjärgu see annab. Tuule puhul me räägime:ühe paned, 10–12 saad, päikse puhul ühe paned ja ühe saad vastu, võib-olla saad 2. Nii et ainuüksi see, sõltumata kogu administratiivsest ja ma ütleks täna, nii Euroopas kui Eestis valesti üles ehitatud raamistikust, kus on erinevad tasud või erinevad toetused, mis seda moonutavad, see energeetiline tasuvus tegelikult pikas jooksus on kõige olulisem küsimus. Kui me tahame ühiskonnana püsida sellisel heaolutasemel, siis meil on vaja kvaliteetset energiat.
Jõuan selle juurest selle unistuseni energiaintensiivsest tööstusest, millest räägivad meile hästi palju need, kes tahavad tuule‑ ja päikeseenergiat edendada. No siia ei tule ilmastikust sõltuva energiatootmise vastu, ükskõik kui palju me seda ehitame, siia ei tule energiaintensiivset tööstust. Ja kui siis sellele vastuseks öeldakse, aga salvestus aitab meid hädast välja, siis see on soovmõtlemine.
Täna tegelikult tehnoloogiat olemas ei ole, mille abil tööstuslikus mahus salvestust kättesaadava hinnaga võiks ehitada. Nii et tõepoolest, mäest alla suurde reservuaari voolav vesi on kahtlemata hea salvesti. Aga seda juhul, kui sul geograafia seda toetab, et sul on olemas see mägi ja see org. Ise nende mägede ja orgude ehitamine ei ole mõistlik idee energeetilises mõttes ega ka keskkonnakaitselises vaates.
Kõik taastuvenergia edendajad räägivad vajadusest juhitavate võimsuste järgi, et seda taastuvat taustal toetada. Täna moodne kütus, mida nendes toetavates jaamades kasutada soovitakse, on gaas. Ma olen nõus, gaas on väga hea fossiilne energiaallikas. Aga teate mis, kui me juba selle gaasijaama ehitame, mis niikuinii tipukoormuse peab välja vedama, ehitamegi siis gaasijaama, ega sinna kõrvale ei ole vaja neid tuulikuid ja päikeseparke ehitada. See gaasijaam annab ka päikeselise ilmaga ja tuulise ilmaga ikkagi oma kasuliku energia välja. Milleks me teeme kaks süsteemi? Kindlasti topeltkulu. Aga muidugi, veel parem, ehitame ikkagi tuumajaama. Ja kuni sinnani, ka geopoliitilisest olukorrast lähtudes ma ütleks, et Eesti, selle asemel, et asendada põlevkivijaamad gaasijaamadega, võiks kasutada põlevkivi, siis meil on ressurss oma maal kättesaadav, meil on oskused ja meil on ka väga hea teadusbaas, mis aitab võidelda selle saastega. Kõik see hirmujutt, mida räägitakse õhusaaste tõttu surevatest inimestest, see on jällegi teistes regioonides täna probleem, Eesti põlevkivijaamade korstnast tuleb minimaalselt saastet, palju vähem, kui inimene saab Tallinna linnas autode vahel ringi jalutades.
Nii et, astume esimese sammu, küll väikese, aga siiski märgilise sammu teel selles suunas, et Eesti kunagi võtaks tuumaenergeetika kasutusele.”