Neljapäeval toimus Riigikogus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Tuuletööstuse pahupoolest” arutelu, millel esines ettekandega ka EKRE Riigikogu saadik Rain Epler.
Rain Epler: “Head kolleegid, inimesed, kes meid jälgivad! Kuna siin oli enne mind kolm ettekannet väga konkreetsetel, spetsiifilistel teemadel, siis ma mõtlesin, ma oma kokkuvõtvas ettekandes võib-olla annan natuke laiema raamistiku sellele, kus me Eestis oleme, ja püüan selle ettekande lõpetada oma nägemusega sellest, et mida teha võiks ja kuidas edasi liikuma peaks. Aga vahepeal puudutan loomulikult ka konkreetsemalt aspekte selles, mis puudutab tuule eest või üldse juhuallikatest elektri tootmist.
Kõigepealt, ma arvan, ei ole kunagi paha üle korrata mõned baasfaktid Eesti kohta. Meie aastane elektritarbimine on üle 8 teravatt-tunni – 8,25–8,26 – ja tiputarbimise rekord on 1,6 gigavatti, 1600 megavatti. Meil on installeeritud võimsusi selliselt, et põlevkivielektrijaamasid on 1340 megavatti, koostootmisjaamasid 269 megavatti, tuuleparke 695 megavatti. Siia juurde ütlen veel, et nende tootmise rekord pärineb möödunud aasta 16. detsembrist, kui nad tootsid ühe tunni jooksul 588 megavatti. Kiire arvutus ütleb, et nad sellel rekordpäeval jõudsid kusagile 85% peale oma sellest maksimaalsest teoreetiliselt võimsusest. See aasta keskmises mõttes seda võimsusfaktorit kuidagi ei kirjelda.
Kui vaadata, palju aastaga need tuulepargid tootsid, siis nad tootsid 1164 gigavatt-tundi, ja kui nüüd võrrelda seda nende installeeritud võimsusest tuleneva maksimaalse teoreetilise võimsusega, siis nende võimsustegur oli 22,6%. Me teame, et Eestis tihti räägitakse tuuleparkide võimsustegurist 40%, praegu siis konkreetselt installeeritud võimsustelt on saavutatud 22,6%. Päikeseparke on meil 1,2 gigavatti installeeritud, nende tootmisrekord oli 788 megavatti ehk siis kusagil 65% suutsid nad ühel päikeselisel päeval ühel tunnil saavutada. Aga kui me vaatame aastast toodangut, siis see on pisut üle 1000 gigavatt-tunni, mis annab nende võimsusfaktoriks 14,6%, mis on isegi üllatavalt hea.
Mida tasub päikeseparkide puhul meeles pidada, et see võimsusfaktor jaotub võrdlemisi ebaühtlaselt aasta peale: meie pilvisel ja pimedal talvel võib see jõuda mõne üksiku protsendini isegi, rääkimata päevadest, kus ta on null. Lisaks on meil ühendused: kaks Estlinki, kokku 1000 megavatise võimsusega, üks neist, nagu me teame, on praegu remondis. Ja siis on meil Läti ühendused, mis on võimsusega kusagil 1300 megavatti. Siin on nüüd üks lisamärkus andmete juurde, et see ühenduste lugu ilmestab minu arust väga hästi valeotsuseid, mida Eesti energeetikas on tehtud, ehk et meil selle asemel, et ehitada välja ühendusi piirkonnaga, kust on võimalik odavamat elektrienergiat riiki sisse tuua, ühendasime ennast suurema võimsuse läbi lõunaga, mis tekitab meil defitsiiti ja seeläbi ka muudab hinda kallimaks.
Nüüd, selle kõige juures, mida ütleb Elering oma möödunud aasta varustuskindluse aruandes – ma ei hakka aruannet pikalt ette lugema, ma loen ette ühe olulise lause sealt – “Sarnaselt regiooni teiste riikidega seisab ka Eesti lähiaastatel silmitsi väljakutsetega hoida taastuvenergia kiire arengu olukorras piisavaid juhitavaid tootmisvõimsusi.” Isegi meie Elering ütleb, et meie põhiline fookus peaks olema tegeleda juhitavate võimsuste arendamisega. Valitsus paraku ei ole aru saanud, et see peaks olema meie põhiline fookus. Ja see on tegelikult oluline, ütleme nii sellele, et sõnal on jõud, mida me teame kõik, aga tegelikult, et sõltub, kuhu sa oma auru paned. Kui sa paned selle vile peale, siis on kõva vile, kui sa paned selle millegi muu tegemise peale, mis tulu toob, siis on tõenäosus suurem, et sa selle tuluni jõuad.
Ja nüüd, mis puudutab seda Eesti raamistikku veel. Meil on seaduses jätkuvalt sätestatud, et 2030. aastal peaksime me 100% aastase mahu mõistes, ehk siis see pisut üle 8 teravatt-tunni elektrienergiat tootma taastuvatest allikatest. Ja kui me neid tegelikke toodanguid vaatame ja tegelikku Eesti tarbimist, siis tänase seisuga tuul ja päike annavad umbes veerandi, mis tähendab, et me peaksime neljakordistama neid tootmisvõimsusi. Ja see kõik põhineb tänastel tegelikel Eesti andmetel. Ja kui me neljakordistame selle tuule installeeritud võimsuse, mis on ligi 600 megavatti, ja päikese, mis on 1200 megavatti, siis me jõuame sinna, et me peaksime paigaldama 2,3–2,4 gigavatti tuulevõimsust ja 3, üle 3 gigavati päikest.
Teisipäeval esines endine kliimaminister Yoko Alender huvitava mõttearendusega, et tegelikult ei pea nii palju, sest me saame koostootmisjaamades puitu põletades seal vahe ära katta. Jutuks hea küll, ja ega eestlased on puitu ikka põletanud ja otseselt selles midagi halba ei ole, ma lihtsalt ütlen, et väga suurt hulka sellest ei kata. Ja siis sellest edasi me jõuame selleni, et kui me selle 2,35 gigavatti tuult ja 3,15 gigavatti päikest oleme püsti pannud, ja ütleme, kui nad siis ka, saabub mõni tund, kus nad saavutavad oma sellise samasuguse rekordtulemuse, mis nad Eestis on siin praegu saavutanud: tuul 85% installeeritud ja päike 65%, siis nendel päevadel on 2 gigavatti emmal-kummal. Sisuliselt see toodang, mis antakse – tuletan meelde, meie rekord seni külmal talvel on olnud 1,6 gigavatti –, siis me oleme kohe selle probleemi ees, et mis me teeme selle üleliigse elektriga.
Ja siit ma jõuan edasi järgmise sellise alapeatükini: valitsuse jutupunktid. Selle kohta on valitsus pikalt rääkinud nii kliimaministrite kui peaministri tasemel – ekspordime, teemegi, installeerimegi hästi palju võimsusi ja siis ekspordime. Noh, ma ütleks, et nagu Kaja Kallas ütles: elektrimolekule saaks siis eksportida küll, aga raha ei saaks selle eest. Sest et nendes oludes … ja meile räägitakse, et tuul puhub erinevalt ja päike paistab erinevalt. Ja loomulikult, variatsioonid on, aga suures pildis tegelikult sellel hetkel, kui meil siin seda tuule- või päikeseenergiat palju on, küllap on ka lähinaabruses teda üsna palju. See tähendab, et hind on all.
Ja esimene küsimus tekib kohe, kas naabritel on siis vaja, või on neil ka juba liiga palju. Ja teine küsimus on see, et kui sa nulliga teda ekspordid, siis sa raha ei saa. Elektrit eksporti…, siis statistika selles nurgas on ilus, aga raha ei saa. Ja nüüd teisipidi, kui sa siis impordid ikkagi külmal talvel, sest sul neid võimsusi, mis sind toidaks siis, kui tuul ei puhu, päike ei paista, ei ole piisavalt, siis sa impordid kallilt. Nii et jooksevkonto ja riigi rahalise seisu mõttes äärmiselt halb äriplaan. Ja ma tuletan meelde Eleringi sõnumit – tegelik mure on meil juhitavate võimsustega.
Teine jutupunkt: odav elekter. Noh, selle odava elektri saabumine, ütleme, võiks näida tõena sellisel juhul, kui täita sotside unistus ja kaotada elektriarvelt kõik read, mis seonduvaid kulusid kajastavad – võrgutasu, meil hakkavad siin lisanduma need võimsusreservi tasud ja muud. Kui need ära kaotada, ja võib-olla ka nendel hetkedel, kui meil on elekter börsil kallis, siis valitsuse poolt seada mingi piir ja maksta see ka veel maksudest kinni, siis on lihtsalt maksukoormus suurem ja sotsid saaksid öelda: näed, elekter on odav. Tegelikult kulu ühiskonnale, kogu selle süsteemi ülevalhoidmisele on väga kallis.
Ja siis lisaks, mida meile räägivad valitsuse ja koalitsioonipoliitikud. Kui Kristen Michalil argumendid otsa said, faktidega paljastati udujutt, tuli Eesti poliitilisse žargooni uus termin: numbrimaagia, ärge olge kinni selles numbrimaagias. Noh, põhimõtteliselt seda võiks laiendada, et ärge olge kinni faktimaagias, et me teeme oma maagiat ja te ärge tulge siin faktidega meie seda narratiivi lõhkuma. Lisaks lasti lahti ametnik, kes numbrimaagial paljastuda lasi.
Ja siis teine asi, mida tehakse – räägitakse numbritest ilma kontekstita. Täna kolleeg Kadastik ütles, et kas te tahate, et eestlased maksaksid 15 miljardit eurot rohkem, ei pannud seda üldse konteksti, et millest rohkem või et kas me siis maksaksime mingi 20 aasta jooksul 15 miljardit eurot, jagad pärast tagurpidi läbi, mõtled, ei olegi võib-olla nii palju. Lihtsalt öeldakse mingi hästi suur number, et inimesed – 15 miljardit, hirmus. Ma siin teisipäeval käisin televisioonis käsitlemas kindlustusteemasid seal ja kindlustusseltside esindaja ütles, et teate, kui palju kindlustusseltsid on rahasid välja maksnud: 58 miljonit eurot. Kõik inimesed mõtlevad, tõesti, tubli 58 miljonit eurot. Aga ma ütlesin talle, et ütle palju kokku korjasite: üle 100 miljoni euro. Ainult pool maksite välja.
Siin on natuke sama lugu, Mario, et, noh, 15 miljardit eurot ja 15 miljardit eurot. Ei maksa inimesi siin hirmutada. Ja keskkonnakomisjonis öeldi, et kaks korda odavam elektri hind. Ma küsin, millest kaks korda odavam. Sest, noh, kui sa ütled lihtsalt kaks korda odavam, siis jõuab kätte üks päev, näiteks viie aasta pärast, inimesed ütlevad, et elektri hind 250 miljonit eurot, et miks ta nii kallis on. Ametnik ütleb, aga ta on kaks korda odavam kui 500 miljonit eurot. Noh, eks ole. Niimoodi numbritega mängides on võimalik ikka seda oma udujuttu päris nagu, pehmelt öeldes, huvitavaks ajada.
Ma küsisin ametnikult, et äkki teil on selline mõte ka Kliimaministeeriumis läbi käinud, et paneks selle hinna eesmärgi suhtes Soome elektri hinnaga, et siis see oleks selline nagu käegakatsutav ja ka seotud riigi konkurentsivõimega, et kuhu me üritame jõuda ja mis me siis teeme selles valguses.
Mõni näide välismaalt. Meile ju kogu aeg, vot sellesama odava hinna näide, meile räägitakse, et taastuvenergia toob odava elektri hinna. Siis, noh, küsimus – Saksamaa, Suurbritannia, Taani, nad juhivad elektri hinna edetabelit, ja selles mõttes juhivad halvas mõttes, et neil on maailma kõige kallimad elektri hinnad. Aga neil on kõige rohkem installeeritud võimsusi. Saksamaa ja Taani on tuulde pannud raha, nii et vähe pole, Ühendkuningriik samamoodi. Miks neil siis seda odavat elektri hinda ei ole? Ameerikast California – samamoodi osariik, kes on kõige rohkem tegelenud sellega, et panna juhitavaid tootmisvõimsusi kinni, nii tuumad kui fossiilijad, ja teha taastuvenergeetikat.
Kõige kiiremini kasvav ja kõige kõrgem elektri hind, kõige suurem energiavaesus Ameerika Ühendriikides. Seal on vot täpselt see, millest meil kolleeg Kadastik siin aeg-ajalt Facebookis kirjutab, kuidas tal on marutore, et akupank ja päikesepark ja muudkui siin mängin turu vastu ja juhhuu. Californias on täpselt sama asi. See väike, jõukam osa ühiskonnast saab nende hobidega tegeleda ja ülejäänutel peab maksukoormus suurem olema, et see pull kõik kinni maksta. Ühiskonna kulu ei ole kuidagi väiksem.
Ja noh, viimase aja uudised Euroopast. Norrakad, rootslased on välja öelnud, et sõbrad, neid uusi ühendusi me teiega küll enam ei ehita, pidades silmas siis seal sakslasi ja taanlasi, ja norrakatel tegelikult on elektriühendus Suurbritanniaga. Ja lisaks nad on öelnud, me isegi kaalume seda, et võib-olla me ei lase sealt elektrit enam läbi. Sest kui sul hiigelhinnaga Suurbritannia või Saksamaa sinu odavat hüdroenergiat ostab, siis ühel hetkel isegi norralased, kes muidu on, noh, rikkad nagu trollid, vaatavad, et pagan, kalliks läheb. Aga kui sakslastele ei annaks, saaks ikka täitsa nagu toredasti läbi.
Nüüd, selle taastuvaga kaasneb ju, eks ole, see, mida on tänapäeval, viimasel, ütleme, siin viimastel kuudel eriti palju räägitakse: uued teenused, uued turud, reservvõimsused, sagedusreserv, kõik siis see akud ja kogu see lugu. Need turud ja teenused tekivadki siis, kui sa hakkad installeerima juhu-elektritootmisvõimsusi. Nii kaua, kui sa toodad elektrit fossiilkütusest või tuumajaamaga, sul ei ole vaja mingisuguseid lisateenuseid, mis on tegelikult väga kallid. Ja viimase aja uudised ju ütlevad, et ametnikud hindasid, et kulub 60 miljonit eurot. Esimese paari kuu põhjal on selgunud, et alla 120 miljoni euro ei lähe kuidagi ja pigem läheb üle. Kõik need teenused on kallid.
Mario, sa ju seda füüsikat ja energeetikat jagad, aga võib-olla sa oled nagu naiivne natuke ettevõtjate suunas vaadates. Sa kuidagi eile rääkisid, et ettevõtjad pingutavad hirmsasti selle nimel, et hinnad alla tuua ja marginaalid endal alla tuua. Ma arvan, et ei pinguta ja ei peagi pingutama. Meie siin loome raamistiku ja ettevõtjate põhiülesanne on teenida kasumit ja küll nemad juba läbi hammustavad, kuidas selles raamistikus siin siis seda kasumit üles lükata. Nii et mina küll ei usu seda juttu, et küll see reservvõimsuste hoidmine odavamaks läheb. Ühel hetkel, kui ta liiga odavaks ettevõtjate suunalt vaadates läheb, siis neid ei paigaldata ja siis on neid puudu ja siis nad on kallid. Natukene selline ringkäik.
Aga kusjuures see juhuelektri tootmine ju vajab enda kõrvale mingit tuge ja see tugi on tavaliselt fossiil. Ja kui me nüüd vaatame, siis Euroopas ja maailmas üldse lemmikfossiiliks seal kõrval ongi siis gaas. Ma selleks ettekandeks ette valmistades vaatasin numbreid. USA-s Texase osariigis tehti analüüs, milline elektritootmisviis mis hinnaga kätte tuleb, kui arvestada kogukulu. Kõige odavam on maagaas, kusagil jõuti tulemuseni 50–80 dollarit megavatt-tund. Siis järgmiseks kallim on tuul, päike pluss maagaas, see on 70–100 dollarit, selline 40% kallim. Ja kõige kallim: tuul, päike pluss salvestus, 100–150 dollarit. Ehk et pane veel 50% sellele otsa. Kusjuures, teatavas mõttes on siin nagu … talupoja mõistusega nendele numbritele otsa vaadates sa saadki ju aru, et kui üks variant on maagaas, sest ta on odav. Kui sa nüüd ütled maagaas pluss tuul ja päike, siis ta on kallim, sest sa teed maagaasi kõrvale midagi, mida sinna kõrvale tegelikult vaja ei ole. Ja siis, kui sa ehitad midagi, siis see teeb ikka asja kallimaks. Aga see selleks.
Kui me nüüd võtame selle Eesti võrdlusesse, siis tegelikult põlevkivi ja gaas on äärmiselt võrreldavad. Selles mõttes, et meile räägitakse … ja võib-olla mõned lihtsad numbrid, mida on hea meelde jätta. Eestis umbes öeldakse, et 1 megavatt-tunni tootmiseks kulub tonn põlevkivi ja CO2 heide on umbes tonn. Auveres tegelikult on numbrid väiksemad nii põlevkivikoguse kui ka heitme mõttes. Need on kusagil 700 juures, 700 kilogrammi põlevkivi ja 700 kilogrammi heidet. Nüüd gaasil öeldakse, et see on poole väiksem. Öeldakse, et 1 megavatt-tunni tootmiseks kusagil kulub 177 kuupmeetrit gaasi. Ja Rotterdami börsil pannakse see gaasi hind megavatt-tunni tootmise hinda, et ta oleks nagu võrreldav energeetikas – 34 eurot megavatt-tund on gaasist elektri tootmine ja heidet 430 ühikut.
Aga kui me nüüd mõtleme Eesti kontekstile, siis see gaas tuleb kas USA-s või Kataris veeldada, siis laevaga siia vedada, siin gaasistada ja siis kütta. Kogu see ahel lisab 200–250 ühikut heidet. Nii. Ja siis me jõuame selleni, et Auvere ja gaasijaama CO2 heide on tegelikult võrdsed, kusjuures, kui sa Auveres pool paned puitu, millest küll tekib CO2, aga mis Euroopa Liidu arvestuses ei teki, siis sa saad Auvere põlevkivielektri CO2 heitme väiksemaks, kui on gaasijaama heide. Ja kui sa nüüd võrdled hinda, siis põlevkivi … ma eile rääkisin põlevkiviga tegelevate inimestega, küsisin, kui palju maksab põlevkivi, kui ta on platsil, valmis ahju panekuks. Ilma keskkonnatasudeta 16–17 eurot, koos keskkonnatasudega 20 eurot, 1 tonn ja see on vaja ühe megavatt-tunni tootmiseks. Auveres on vaja 0,7 tonni, korrutame läbi, saame selline 14 eurot, gaas 35 eurot.
Ehk et meil ehitatakse siin mingisugust butafooriat: tuulikud, päike, pannakse gaasijaam ja kõik nagu oleks marutore ja põlevkivi küll on halb, aga heide on gaasil suurem ja rahakulu on üle kahe korra suurem. Kilplased, nagu ma olen siin varem energeetika valdkonnas öelnud, on jõudnud valitsusse. Tirime palgid mäe otsa, vaadake, kui kergesti nad sealt alla veeretada. Need on arvutused, mis põhinevad peavooluandmetel: Eleringi aruanne, ERR-i uudised ja nii edasi.
Ja kui nüüd jõuda selleni, et mida tegema peaks, siis korraks võib-olla võiks vaadata ka otsa erinevate tootmisvõimsuste ehitushindadele. Tõepoolest, gaasijaam on küllaltki odav: 1,5 miljonit eurot ühe megavati võimsuse kohta, eluiga 25, võib-olla 30 aastat. Põlevkivi on raske hinnata, sest viimasel ajal on referentsi vähe, pole ehitatud, aga kui võtta aluseks see, mis on kivisöejaamade ehitushind ja vaadata tagasi ka Auverele – noh, kusagil 2–3 miljonit eurot megavati kohta, aga eluiga 60+ aastat. Tuumajaamas me räägime 3,5 miljonist eurost megavati kohta, eluiga 80+ aastat. Ja nüüd tuulepargi ehitushind.
Ja siin, head kolleegid, ei ole vaja Chat GPT-st isegi järgi kontrollida, võite võtta lahti 31. jaanuari ERR-i uudise. Poola hakkab ehitama suurt tuuleparki, võimsus 1,5 gigavatti, hind 7 miljardit eurot, ehk et megavati kohta 4,6–4,7 miljonit eurot. Meretuulepargist räägin, meretuulepargist räägin. No ja siin meil optimistid ütlevad, et maismaatuulepargile on see võib-olla selline miljon–1,5 miljonit eurot, gaasijaamaga samas suurusjärgus. Aga selles mõttes julgen nagu kahelda, et meil need siiani ehitatud maismaatuulepargid on oluliselt väiksemad, kui nüüd tänapäeval räägitakse. Nad oma suuruselt lähenevad nendele meretuuleparkidele. Ja tõepoolest, ma olen nõus, et maismaal ilmselt on odavam ehitada kui merel.
Nii et … ja ma olen seda siin palju öelnud ja ma tean, et ma kordan ennast, aga mina ütleks: kasutame oma põlevkivi. Selle kõrvale ei ole meil vaja panna juhu-elektritootmisvõimsusi, me saame väga soodsa elektri. Ja kasutame seda aega, kui meil on põlevkivist soodne elekter ja Mario ja teised teadlased saavad istuda soojas toas ja valges toas ja arvutada. Ja siis kasutame seda aega ja raha tuumajaama ehitamiseks. Sest odav energia on väga oluline, et majandus oleks tugev, ja tugev majandus on väga oluline, et riik oleks tugev.”