Esmaspäeval oli mitu väga huvitavat kohtumist. Eriti väärib märkimist hommikune koosolek Ontario energeetika- ja kaevandusministri Stephen Leccega.
Ontario prognoosib 2050. aastaks 75% elektrienergia tarbimise kasvu ning minister ütles selgesõnaliselt, et tootmisvõimsused, mis selles mahus lisanduva elektri vajaduse katma peavad, on 2/3 ulatuses tuuma- ning 1/3 hüdroenergia. Ta oli ka üsna otsekohene tuule- ja päikeseenergia osas, kui ütles, et nendele allikatele ei saa toetuda, kui tahta tõsimeeli elektriintensiivset majandust arendada.
Kohtumise lõpus soovitasin ministril tulla Euroopa ringreisile ning oma tervest mõistusest kantud juttu rääkida Euroopa Liidu ja enamiku selle liikmesriikide valitsuse liikmetele!
Päeva teises pooles toimunud ümarlaual osales üks energiaministeeriumi kõrge ametnik, kellelt kohvipausi ajal uurisin, kuidas ametnikkond muutunud poliitilises olukorras käitub. Teatavasti olid Ontarios pikalt võimul liberaalid, kes on nüüdseks – suuresti tänu oma energeetikapoliitikale ja juhuelektri eelisarendamisele – muutunud parlamendis marginaalseks opositsioonijõuks.
Tema sõnul teadvustavad ametnikud väga hästi, et kui valimistel on rahvas andnud mandaadi, siis sellest tuleb lähtuda. Konkreetse näitena tõi välja, et see osakond ministeeriumis, kes enne tegeles tuule- ja päikeseenergia tootmise edendamisega, tegeleb nüüd selles sektoris lepingute lõpetamisega. Ametnikud tööd ei kaota, aga teevad tööd vastavalt poliitilisele suunisele.
Eestis on kurb tõsiasi see, et bürokraadid esindavad ametnikkonnas omaks võetud maailmavaadet ning kui poliitiline reaalsus muutub, siis töötavad valijate poolt soovitud poliitikale vastu. Sellesse on vaja jõuliselt muutus tuua!”
Rain Epler, otse Kanadast