Raisakullide pidusöök Eesti meediamaastikul jätkub ka uuel aastal – juba jälle on hambus ministri nõunikud

Niipea kui said teatavaks maaeluminister Arvo Alleri nõunike nimed, tormas ajakirjandus kohe nende minevikus sorima – meedia peaks olema küll ühiskonna sanitar, kuid mitte metsistunud murdja.

Seejuures pole kumbki meestest isegi mitte EKRE liige, vaid kõrvalt spetsialistidena sisse toodud – sopaloopijatele piisab sellest, et nad on rahvuskonservatiivse ministri nõunikud.

Ajakirjandus ei tunne mingilgi moel huvi näiteks justiitsminister Raivo Aegi või sotsiaalminister Tanel Kiige nõunike vastu, uurimaks näiteks nende võimalikku kapo või LGBT tausta koos varasemate korrarikkumistega. EKRE-ga seotud inimeste puhul avanevad registrid leheneegritele hämmastavalt ruttu.

Paljudel Eesti inimestel on minevikus plekid – president Kaljulaid on roolis promillidega vahele jäänud, ekspeaminister Taavi Rõivas on võõrsil naisi ahistanud, Riigikogu aseesimehel Siim Kallasel on kaelas kümne miljoni dollari taak, näitleja Peeter Oja jäi 2017. aastal purjuspäi roolis olles politseile pihku, Jevgeni Ossinovskil on renoveerimisskandaal ja nii edasi. Nemad aga peavoolumeediat ei huvita.

Peavoolumeedia  näitas möödunud aasta lõpus oma ebardlikku nägu, mille kohta kirjutas EKRE Riigikogu saadik Paul Puustusmaa järgmist:

“Vaat see on alles turmtuli! Aastalõpu saluut ajakirjandusest! Ei väärikust, ei tarkust, ei ettenägelikkust ega asjade tajumist. Isegi mitte häid soove!

Olen kuulanud paar päeva järjest poliitilisi kokkuvõtteid nn aasta kokkuvõtteid, mida on paisanud rahva mõjutamiseks eetrisse eesti vasakliberaalsed (ja üldse ainsad) meediamajad (Ekspress grupp, Postimees, isegi maksumaksja raha eest tehtav ERR) oma torude – Delfi, Päevalehe, Postimehe, KUKU-raadio, Raadio2 ja Vikerraadio kaudu, ning saan asja lühidalt kokku võtta, rääkides poliitikutest – enamalt jaolt andetult sarkastiline, jäme, rumal, vinguv ning ühekülgne sõim EKRE, kaabude, onuheinode ja valitsuse suunas ning samavõrra imalmagushapu kiidu/nutulaul (olenevalt kontekstist) presidendi ja opositsiooni suunas, edastatuna kahjutundmise paksus kastmes. ERANDITULT!

Ajakirjanikud nutavad. Väänlevad oma hingevalus. Miks? Kas tunnevad solvumist oma suhteliselt vähese mõju pärast? Vaevalt. Selline tühikõne, kallutatus ja pettumusest tiine ajakirjandus ongi tänane suutlikkus. See lihtsalt ongi meie ajakirjanduse tase täna. Õõnes ja õõvastav, kuri ning õel kisa mittekellegi suunas. Ehk vaid oma globalistliku ja äärmusliberaalse lugejas- ja kuulajaskonna rahustamise nimel. Ise nad nimetavad ilmselt oma rumalalt kallutatud ja lamedaid monolooge/dialooge … kriitikaks, kuid see pole enam ammu mingi mõistlik kriitika, vaid räuskav ja lämisev vingumine, õel irvitamine, lapsik lalisemine ja pimeda viha väljapaiskamine.

Hetkel lämisevad Postimehe KUKU-raadios Tõnu Runnel, Erik Moora, Tõnis Leht, Andreas Kaju ja Keit Kasemets, kuid ei midagi uut – ikka see sama katkise plaadi pläma, mida on kedratud sisuliselt viimased neli aastat – EKREd on pahad, gretathunbergid head, kerstid-kajad toredad, kuid kõik on läinud valesti jne…”